Peres kasvab kolm last - 3,9 aastane käib lasteaias, 1,9 aastane ja 5-kuune on kodused. Vanem laps alustas aasta tagasi oktoobrist lasteaia “karjääri”. Lasteaiaga harjumine võttis meil aega 3 nädalat, millest kaks nädalat ma istusin ise ka rühmas või esikus kapi ees. Laps ei jäänud üksi maha, kui ma kahel korral ka ära tulin siis ta maha ei rahunenud ning õpetaja kutsus mind tagasi. Alates novembrist jäi aeda pikaks päevaks ning meil toimib süsteem, et issiga minnakse koos tööle (laps lasteaeda tööle ja issi oma tööle) ning emme käib õhtul järel. Eelmine aasta viisin mina last aeda kahel hommikul siis mõlemal korral jäi ta nutuga maha – rahunes küll kiiresti ja ülejäänud päev möödus kenasti. Sel aastal läheb aeda ja sealt koju tuleb alati rõõmsalt.
Nüüd otsustasime, et viime teise poisi (hetkel 1,9 aastane) kahel päeval nädalas päevahoidu. Põhjused – lastesõime kohta ei ole kuid sooviks, et laps harjuks teiste lastega, harjuks olema ka ilma emmeta. Kuna kodus on veel üks pisike laps siis mul endal pole lihtsalt aega ja jõudu temaga joonistada, kleepida jmt tegevust teha ning viimaseks põhjuseks, et saaksin ka ise natuke vabamat aega ja puhkusehetki.
Täna hommikul viisin lapse päevahoidu kolmandat korda, nutma hakkas ta juba ukse peal ja hoidis minust väga kramplikult kinni. Andsin lapse kasvatajale ja tulin ise kiiresti ära. Paari minuti pärast piilusin aknast ja kuulasin ukse taga – oli vaikus ja ise oli kasvataja süles pea tema õlal. Ka eelmised korrad jäi laps nutuga maha kuid oli rahunenud kiiresti. Õhtul järgi minnes kasvatajad kiitsid poissi – sööb hästi, mängib ja toimetab kenasti, magab hästi. Päeva jooksul nuttu ja jonni ei ole. Mind ennast teeb murelikuks see, et nüüd on ta veel rohkem minu küljes kinni. Käisime koos mängutoas muusikatunnis ja võimlemistunnis ning lapsel on hirm, et jätan ta taas üksi – hoidis minust kramplikult kinni ja ka nuttis. Kui tunnis läks põnevaks siis ta tegi kaasa küll kuid pidevalt kontrollis minu kohalolekut.
Muid muutusi lapse käitumises pole ma hetkel märganud nagu hammustamine, tõukamine vm.
Eks vanema vennaga on müramist olnud ja ka kui minu peale solvub (ei saa piisavalt tähelepanu) siis on ka väikevennat rünnanud aga see oli juba enne päevahoius käimist.
Minu küsimus ongi, et mida edasi teha – kas jätkata hoiuga harjutamist või on mõistlikum ta koduseks jätta. Kuidas selline stress lapsele mõjub? Või jätkan hoiuga ja lõpetame muusika- ja võimlsemistunnid?
Muusika- ja võimlsemistunnis käime ka selle mõttega, et harjuks erinevate olukordade ning inimestega.
teie poolt kirjeldatud olukord on tuttav ilmselt peaaegu kõikidele vanematele, kellel on kodus üheaegselt mitu väikelast.
Kirjeldate oma kogemust vanema poja lasteaeda viimisega - alguses oli raske, laps vajas harjumiseks aega ning olete leidnud viisi, kuidas lasteaias käimine teie perekonnas vanima lapse puhul toimib (pean silmas seda vahvat tööl käimise moodust).
Kuigi samast perekonnast, on lapsed ikkagi erinevad ning nad ka arenevad erinevas tempos. Seega võib täiesti olla, et need meetodid, mis töötasid vanema lapse puhul, ei toimi kas üldse või siis läheb kauem aega kui esimese lapsega. Kirjutate, et keskmine laps on nüüd käinud päevahoius kolm korda ja alguses on nutune, kuid mõnede minutite jooksul rahuneb. See on positiivne märk. Kuid tasub meeles pidada, et kolm korda on lapse jaoks ikka väga vähe kordi, et ta oleks harjunud ja tal oleks kindel tunne, et talle tullakse järgi ja et ta ei ole maha jäetud. Teine aspekt, mida on vanemal kasulik meeles pidada on see, et 2-aastane lapse on veel sellises arenemise faasis, kus laps on oma vanema suhtes sõltuv/klammerduv, vajab tema lähedust - kõik see võibki põhjustada seda, et päevahoius harjumine võtab pikemalt aega. See, et ta teie külge klammerdub ka teistes kohtades käies, on ilmselt jah märk sellest, et ta kardab, et lähete ära ja ta jääb teistega üksi. Ka selles osas annab aeg arutust - laps õpib aja jooksul, et asjad päevahoius käivad ühte moodi ja mujal teisiti. Kuid see võtab aega ja ka vanemate poolset mõistmist. Nt. kui ta mängutoas ongi alguses klammerduv, siis võtta seda rahulikult ning kinnitada talle, et te ei lähe ära ning suunata teda mängima, nt alustada mängimist üheskoos. On arengupsühholooge, kes on seisukohal, et 2-3 a. lapsed vajavad rutiini - seega on päevahoiu harjutamise puhul hea, kui teil kujunevad välja oma rutiinsed tegevused enne hoidu minemist ning päevahoius olemine oleks ka enam-vähemgi samadel päevadel. Ehk on teil võimalik ka temaga alguses üheskoos päevhoidu jääda ning teistega koos mängida? Nii harjub laps uue keskkonnaga ja ka uute inimestega paremini.
Kirjutate, et käite poisiga ka muusika- ja võimlemistunnis. Jääb mulje, et seal olete käinud kauem kui päevahoius. On võimalik, et neid uusi olukordi ja teistega harjumise situatsioone on lapse jaoks mingil hetkel liiga palju. Võite proovida (eriti juhul kui need teised 2 kohta on ka uuemad asjad lapse elus), et jätate päevakavasse esialgu ainult päevahoiu ja ühe tundidest. Või siis loobute päevhoiust, kuid siin oli teil ka oma vajaduste rahuldamine - saada rohkem aega endale ning n.ö vabamad käed oma kõige väiksemaga toimetamiseks. Kui mingi aja jooksul on laps päevahoiuga harjunud, siis võib tasapisi hakata ka mõlemas tunnis käima.
Kokkuvõtteks, harjumine võtab lapselt pikalt aega ning lastele sobivad erinevad viisid teistega harjumiseks ja emast eemal olemiseks. See on seotud nii vanusega kui ka lapse enda arenemise tempoga. Seega, varuge aega ja mõistmist ning jälgige oma last ja püüdke leida viis, mis sobib just temale. Üks positiivne kogemus lapse harjutamisega on teil juba olemas.