Tere!
Panime oma 2,9a pisipoja lasteaeda, segarühma kus käib ka tema 5,5a sugulane/ poiss, kes oleks talle seal rühmas ka pisut teenäitajaks ja mängukaaslaseks, et harjumine uue keskonnaga läheks valutumalt.
Kahjuks aga on suuremal poisil suur nukrus hinges ja koguaeg nutab ja räägib et ta ei taha lasteaijas olla ja tahab emme juurde ja hoiab teistest mängukaaslastest eemale. Meie poeg aga kuuleb ja näeb seda kõike pealt ja vaatab arusaamatult oma kunagist rõõmsat mängukaaslast. paar korda on juhtunud ka see et hakkab samuti nutma ja läheb näost kurvaks.
Oleme harjutanud nüüd juba pea 1nädal lasteaijaga. Esimesed 2 päeva olime taga koos ja tegime poolikud päevad, kolmanal päeval jätsime juba magama ja järmsed 3 päeva olid talle juba pikad päevad ja nüüd protestib hommikul ja nutab et ei taha minna sinna lasteada et tahab teise minna, põhjuseks ütleb, et sugulane nutab seal ja mainib et ta sugulane ütleb koguaeg et ei taha mängida. Kui me aga talle õhtul järgi lähme on ta olnud rõõmus ja ütleb et meeldib.
Kuidas sellises olukorras käituda, et see lapsele stressi ei tekitaks ja talt lasteaeda minemise soovi ära ei võtaks? Kas muuta rüma või lasta olla tal seni kaua veel kodus kui sugulane oma nukrusest/nutmisest üle saab?
Ette Tänades,
Mari
Lasteaeda minek on lapse jaoks suur elukorralduse muutus. Lapsed on erinevad, mõni harjub muutustega kiiremini, teine aeglasemalt. Teie olete oma last kenasti lasteaiaga harjutanud, ja laps ongi lasteaias rõõmus, seda näete ka siis, kui te talle järele lähete. Minek aga on keeruline, nagu paljudel väikelastel ja teie seostate seda eelkõige lapse kaaslasega, kes eraldi hoiab ja emme järele igatseb.
Alati kui keegi on hädas, on abi suuremast tähelepanust tema vajaduste ja tunnete vastu. Nii on ilmselt ka selle kurva poisiga – laps elab üle keerukat aega, ta vajab rohkesti vanemate tuge, st hoolivust, armastust, tähelepanu. Võiksite ehk väikese sugulase emale märku anda, et ta last talle raskes olukorras toetaks – eelkõige on vaja lapsele näidata, et tema tunded on mõistetavad ja tähtsad, et temast saadakse aru. Soovides last paremini mõista, võib tema tõelise kuulamise kaudu jõuda kõige olulisemani: mis on see, mille tõttu ta kõige enam kurvastab ja mis teda selles olukorras kõige enam aitaks.
Samal moel peaksite käituma, kui näete või tunnetate, et teie lapsel on probleem – näiteks nood nutused hommikud. Siis pole abi selgitustest, lohutustest ega riidlemisest – laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsioonid on üleval. Teil jääb üle oma last empaatiliselt kuulata, aktsepteerida lapse tundeid: ma saan aru, et sa oled kurb oma sõbra pärast, sind teeb ka kurvaks, kui sa näed, et tema on nukker, sulle ei meeldi, et ta norutab ja mängima ei tule jmt peegeldused on asjakohased. Kui laps mõistab, et temast on aru saadud, ta rahuneb.
Kedagi ei saa kuulata ja mõista möödaminnes ning ausa soovita seda teha. Kuulata ja mõista saab teisele keskendudes, selleks aega võttes. Kui on piisav ajavaru, võib (või ka millalgi hiljem) koos lapsega arutleda selle üle, mida teha, et suur sõber oleks rõõmsam ja seltsivam. Laps saab aga oma sugulasest sõbra tõttu ja tänu teie selgitustele paremini aru, et tundeid tunda on normaalne, et kaaslast, kes on kurb, tuleb kuulata jms. See on tundekasvatuse osa ja lapsele väga tähtis.
Nutust ja kurba last saab toetada või vastupidi, tema toetuspinda vähendada, oma hoiakutega. Laps tajub väga täpselt ka teie tundmusi. Kui olete näiteks tööle minnes ka ise ärevuses, tunnete end süüdi, et lapse lasteaeda viite, muretsete, kas laps ehk jälle nutma ei hakka, mõtlete, kuidas te seejuures ise oma tunnetega toime tulete jms, siis kõik see on suures piires tajutav ka lapsele ja tal on veel raskem hommikuti lasteaeda minna. Teie hoiak: emme armastab sind, emme ei kao kuhugi, lasteaed on tore koht, emme tuleb õhtul jälle, siis teeme koos vahvaid asju jms aitab lapseski alal hoida positiivset toonust.
Usun küll, et mõlemad lapsed pikapeale, lasteaiaõpetajate ja emmede kaitsval ning mõistval toel lõpuks lasteaiaga harjuvad ning et rühma vahetada ei ole vaja. Eelkõige on vaja aega harjumiseks.
