Suur mure seoses 2,2 aastase lapse tugeva võõrastamisega,mis algas veebruaris. Nimelt ei taha
ta üldse võõraste inimeste otsest tähelepanu, hakkab kohutavalt kartma
ja isegi nutma ja klammerdub meie külge. Sellest on saanud probleem kuna
me ei saa kuskile külla mina enam väga, kuna kardab juba uusi kohti,
maju, kortereid jne. Samas meeldivad talle väga lapsed ja tihti on tema
uudishimu laste vastu suurem kui hirm. Käime igapäevaselt
mänguväljakutel ja suurtes poodides, kus talle vägagi meeldib. Alati
julgustame teda ja püüame selgitada, aga siiamaani ei ole sellest kasu
olnud. Olen täheldanud, et kardab pigem meesterahvaid ja vanemaid
inimesi. Nüüd oleks võimalus teda lasteaeda panna ja saaksin teda rahulikult 2-3 kuud harjutada( vabad päevad ja lühemad päevad) Aga ei taha lapsele karuteenet terveks eluks teha, et hakkabki kartma uusi asju ja harjub halvasti uute olukordadega. Öeldakse küll, et inimene harjub kõigega... aga tahaks, et ta päriselt valmis oleks ja temast kasvaks enesekindel laps.Praegu valutab süda nii väga. Äkki oskate head nõu anda.
Teie lapse käitumine on muutunud ja see ajab Teid segadusse, paneb muretsema, kuidas ta lasteaias ja üldse teiste inimestega kohaneb. Võimalik, et kogu lugu tuleneb sellest, et lapsed läbivadki oma arengus erinevaid etappe, seda ka sotsialiseerumises. Samas on ka igal lapsel oma eripära - ühed on on aktiivsemad suhtlejad, teised rohkem omaettehoidjad ja vajavad rohkem aega uue inimese ja olukorraga kohanemiseks.
Umbes 2.a. vanused lapsed muutuvadki mõneks ajaks veidi rohkem klammerduvaks, nõudlikumaks ja kontrollivamaks. See võib emadele osutuda keeruliseks ja segadust tekitavaks ajaks. Laps, kes enne oli leplik, rahulik, emaga nõustuv, muutub ettearvamatuks ja vastuoluliseks. Enne sai ema otsustada, kuid nüüd näitab laps oma mina. Vastuolu võib ilmneda näiteks selles, et laps näitab selgemini oma tahet ja vajadusi ning samas ootab emalt veelgi enam turvalisust, tagasisidet ja kohaolu. Kuigi laps on iseseisvam väljendab ta väga selgelt, et keegi kindel ja lähedane peab olema tema jaoks läheduses. Uudishimu ja huvi on tutvuda maailmaga, teiste inimestega, kuid see on siis turvaline kui nn tagala on kindlustatud ja ema (või keegi teine lähedane) on olemas kohe, kui ta vajab.
Niisiis, aitate last iseseisvuda, kui olete tema katsetuste juures ja annate talle võimalusi ja aega teha uusi samme just nii nagu ta valmis on. Ta võib teha kaks sammu teiste laste suunas, kuid siis jälle joosta Teie juurde ning mõistes, et olete olemas, usaldab ta teha järgmine kord kolm sammu. Nii ka lasteaias. Kui Te saate olla temaga ja ei suru talle peale ega lahku salaja, siis kogeb ta usaldust ja saab kindlustunnet. Veel pole mõtete rääkida sellest, mida ta kõike kartma ei pea. Ära karda ei oma julgustavat efekti, pigem sisaldab kahtlust, et ju on midagi mida karta, kuid ei tohi karta. Parim on lihtsalt aktsepteerida lapse vajadusi, kui soovib olla Teie juures, las olla, veidi aja pärast, kui on valmis, huvitub ise millestki ja eemaldub nii kauaks, kui soovib.
Kui olete märganud, et laps pelgab mehi ja vanemaid inimesi, siis sellel võib tõesti olla ka oma põhjus. Ega muud kui tasapisi võimaldada positiivseid kogemusi ja jälle lapsele sobivas vormis ja tempos, mitte peale surudes ega sellele liigselt tähelepanu pöörates. Samuti ei aita probleemi leevendada see, kui teadlikult hakkaksite vältima olukordi ja kokkupuuteid meeste ja vanemate inimestega. Jälgige, et Te oma käitumisega ei väljendaks liialt murelikkust ega vältimist - laps tunnetab, kui ema on ärev või pinges ning võtab selle emotsiooni tahtmatult üle..
Ja lõpuks veel üks tähtis asi. Pakkuge lapsele teadlikult rohkem neid olukordi, kus ta on huvitunud, aktiivne, rõõmus ja mis pakuvad talle õnnestumisi ning jagage oma rõõmu temaga, see on kõige parem ja meeldivam viis last arendada ja julgustada.
