Tere!
Minu tütar saab kohe 2-aastaseks. Kaks nädalat on ta nüüdseks käinud lastesõimes (4 päeva nädalas, kell 8-16) ja on sinna alati ilusti jäänud. Ka kasvatajad räägivad, et on tragi, rõõmus, räägib palju, sööb ja magab ilusti.
Probleemid algavad meil õhtul kodus. Tüdruk hakkab iga pisimagi asja pärast jonnima, ei taha emme sülle, siis jälle ei taha issi sülle, ei taha riideid seljast ära võtta, potile vms. See pole igal õhtul nii, aga umbes pooltel õhtutel. Ja jonnihood on sellised, et algul nutab, kas või kõhul põrandal, aga kui olen 5 minutit aidanud tal tuju paremaks saada (teeme näiteks vahel peegli ees nägusid või loomade hääli, mis teda alati naerma ajab), siis on ta jälle rõõmus. Kuni uue jonnini.
Minu ema väidab, et lapsel on lastesõimes stress ja see pole talle hea (kuna ka mina polevat väiksena tahtnud sinna jääda ja iga kord olime nuttes teineteisest lahku läinud). Minu mees väidab vastupidi, et lastele reeglina meeldib lasteaias käia, neil on seal tore ja kodus oleks igav (tal endal oli väiksena lasteaias väga tore olnud).
Mina ise vaatan, et lapsel pole suurt häda midagi, jonnituure oli tal ka enne sõime minekut. Nüüd on need sagedasemad, aga elame üle. Laps on terve, sööb hea isuga ja läheb hommikuti suure põnevusega sõimeuksest sisse. Püüan teda kasvatada iseseisvaks, mitte memmekaks, ning seda viimast pole ta õnneks kunagi olnud ka.
Minu küsimus oleks, et kas lastesõim ja sellega kaasnev võimalik stress on lapsele põhimõtteliselt hea või halb - kas see lihtsalt nõrgendab tema tervist ja suurendab jonnakust või siis hoopis ergutab teda vaimselt ja hingeliselt (loob uusi sõprussuhteid, õpib osalema kollektiivi toimingutes)? Kas peaks selle stressi pärast muretsema ja kas 2-aastastel üldse tekib stressi? Minu enda arusaamist mööda tekib suurem osa stressi inimese enda mõtlemisest (mõned inimesed mõtlevad elu enda jaoks palju raskemaks, kui see tegelikult on). 2-aastane aga õnneks veel nii keeruliselt mõelda ei oska.
Minu ema on alati kogu elu väga raskeks ja pingeliseks pidanud ja niikaua, kui tema juures elasin, olin pidevalt haige, stressis ja kurvameelne. Kui hakkasin elama oma mehega, kelle maailmavaade on täiesti vastupidine, kadus ka suurem osa haigustest, olen rõõmsam ja õnnelikum ja endaga rahul. Üritan seda positiivsust ka oma lapsesse süstida.
Sinu põhiline küsimus on, et kas lasteaed võib tekitada stressi ning kuidas sellisesse stressi suhtuda.
Kui toimub midagi ebatavalist või hirmutavat, siis tõuseb meie kehas energiatase, et selle olukorraga paremini toime tulla seda nimetatakse positiivseks stressiks. Kui inimene kogeb pikka aega vajadust olla justkui võitlusvalmis, siis keha väsib ja sellist kurnatust nimetatakse negatiivseks stressiks. Pikaajalise stressi tagajärjel võivadki tekkida mitmed haigused, sest keha loomulik vastpanuvõime langeb.
Lapsed kogevad pea iga päev midagi uut ja seega on kerge stress loomulik. On tähtis, et vanemad ja kasvatajad püüaksid vähendada stressi, kuid päriselt seda vältida pole võimalik ega ka vajalik.
Siiski on väga oluline, et laps saaks pinged ja üleliigse energia ehk stressi endast välja. Lapsed on väga targad ja oskavad seda hästi Oma pingeid väljendavad lapsed mängides, rääkides, naerdes või nuttes (jonnides).
On loomulik, et 2-aastane laps kogeb sõimes teatavat stressi, isegi kui tal on väga hoolivad kasvatajad, kuna tal on päeva jooksul erinevaid situatsioone, millega ta ei ole varem kokku puutunud. Paljud lapsed on lasteaias tublid (on rahulikud, mängivad vaikselt, söövad kui on aeg jne), kuid kodus ei tunne vanemad enam oma lapsi ära. Põhjus võib olla selles, et lasteaed pole paratamatult lapse jaoks nii turvaline, et ta saaks end seal täielikult väljendada. Vanemate juuresolekul laps aga lõdvestub ning kogu pinge tuleb välja. Seetõttu ta hakkabki nutma iga pisimagi asja peale. Kui vanem hakkab lohutama või teeb midagi lõbusat, siis tuleb jonn kohe varsti tagasi, kuna pinge ei saanud veel kehast välja.
Sel teemal on eesti keeles ilmunud Aletha J. Solterilt väga hea raamat Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Autor kirjutab, et nutmise abil saab laps oma pingetest vabaneda ja on väga oluline hoida armastavalt nutvat last. See ei tähenda, et tuleks lapse igale tahtmisele järele anda. Oluline on anda lapsele seda, mida ta tegelikult vajab erinevate tunnete vastvõtmist armastavalt kuulates.
Soovitan lugeda ka T. Gordoni raamatut Tark lapsevanem.
Oma pingeid väljendavad lapsed mängides, rääkides, naerdes või nuttes (jonnides).