Lugu selline, et2-aastane laps on kodus väga usin mõttetööga tegeleja. Paneb kuni 50tk puzzlesid kokku silma pilgutamata ja nokitseb palju selliste asjadega omaette toimetada, mis eakohased pigem 4-5aastastele.
Lasteaias siis panevad nad kokku 4-6tk puzzlesid, mis on tema jaoks ilmselgelt tagasi minek nagu ka keelatakse tal pikemat(30+min) aega mingite mänguasjade kallal nokitsemist. Olen täheldanud nüüd ka kodus, et enam ta ei suuda nii palju ühele asjale keskenduda kui tegi seda veel mõned kuud tagasi. Rühma lastevanemate koosolekul tuligi välja, et rühmas on 4-5sellist last, kelledel on silmnähtavalt igav teatud tegevuste juures, sest need pole neile n-ö vaimseks/füüsiliseks väljakutseks.
Kas selliste osaliselt keskmisest ealisest arengust ees olevatel lastel hakkabki lasteaed mõningal määral arengut pidurdama?
Olete mures, et lapse käitumine ja oskused on lasteaias käimisega muutunud ja seda pigem mittesoovitavas suunas. Kirja lugedes tuli mulle silme ette aktiivne ja vahva mudilane, kelle ema alati valmis toetama ja tegelema lapsega - eks nii need lapsed kiiresti arenegi.
Ma ei julge kinnitada, et lapse areng on pidurdunud, kuid kirjelduse järgi võib arvata, et osa oskustest on ühtlustunud või ühtlustamas teistega. Meie haridussüsteemis on kohti, mis ehitatud suuresti üles "keskmise" peale - õnneks küll palju muutunud ja kogu aeg liigutakse paremuse suunas, kuid eks mingil määral tuleb ikkagi arvestada kõigi rühma/klassi liikmetega.
Ühe võimalusena pakun ka, et lapse areng ei ole pidurdunud, vaid nüüd on aeg teiste oskuste arendamiseks. Kas võib olla, et laps on omandanud hoopis uusi oskuseid? Näiteks sotsiaalseid või füüsilisi oskuseid? Märkasin ka oma esimese lapse juures, et laps, kes alla kaheaastasena teadis kõiki tähti, kaotas pea kaheks aastaks sootuks huvi ning osa tähtede õppimisega pidime täiesti otsast alustama. Paus ei tekkinud küll lasteaia pärast, kuid selle nn pausi ajal arenesid ta füüsilised oskused lausa hüppeliselt.
Keskendumisraskused võivad olla ka uuest elukorraldusest. Rohkem infot, uus ümbrus, uus päevakava - see kõik nõuab väikselt läbitöötamist.
Vanematena saame ise olla laste kõrval, neid kuulata, jälgida ja toetada. Koostöö lasteaia ja kooliga ning lapse huvidest lähtumine tagabki parima arenguvõimaluse.