Kuidas aidata ja lohutada last, kes pole oma hea eksamitulemusega rahul? Minu arust on tugev 4 väga hea hinne aga laps on pisarateni õnnetu. Nägin, et ta õppis väga usinasti ja valmistus suure hoolega. Püüdsin seletada, et tegelikult ei ole see hinne mingi näitaja ja tähtsamad on teadmised, mis ta õppides omanda aga ta on ikka kurb. Mida ma teha saan?
Pettumus tuleb ikka, kui loodetakse paremat hinnet. Kui tunned, et pingutad nii palju ja vahel on ka selline tunne, et tegelikult läks eksam hästi, aga siis ikkagi ei läinud, eks siis on meel kurb.
Vanemana saate last kuulata. Just nimelt kuulata, mitte selgitada, oma kogemusest rääkida, lohutada. Võib olla teate enda kogemusest ka, et väga hea on lihtsalt rääkida ja olla kurb või pettunud ning teha seda nii, et keegi ei vaidle vastu ega ütle, et pole hullu midagi. Kergendus tuleb just sellest, kui saab rääkida, mis tunne on ja mis mõtted peas keerlevad. Peale rääkimist alles võite oma arvamust avaldada ja lohutamise juurde minna.
Aktiivne kuulamine on väga hea meetod, et kuulata ilma lapse mõtetele vahele segamata. See tähendab, et peegeldate lapsele tagasi tema tundeid ja mõtteid. Natuke tuleb ka ridade vahelt lugeda. Näiteks "Sa oled kurb, et sa said nelja", "Sa tunned, et õppisid nii palju ja oleksid pigem 5 väärt", "Sa pingutasid palju ja oled nüüd pettunud, et ei tulnud kõige parem tulemus". Põhikooli ja gümnaasiumilõpetajad muretsevad ka edasiõppimise võimaluste pärast. Sellisel juhul võib öelda "Sa kardad, et sa ei saa enam sinna kooli kuhu soovisid".
Usaldage siinkohal oma sisetunnet. See ütleb Teile kindlasti, mis lapsega toimub. Ja isegi kui Te ei taba seda õiget tunnet, siis aitab teie igasugune tagasiside last edasi rääkimisel.
Näiteks:
Vanem: Sa kardad, et sa ei saa nüüd gümnaasiumisse sisse.
Laps: Noh... ei, tegelikult selle hindega saab ikka sinna, aga kuidagi paha tunne on, et nii palju õppisin ja ikka ei midagi.
Vahel ütleb laps asju, mis meile vanemana tunduvad täiesti valed. Kasvõi see sama hinde teema. Muidugi on tugev 4 väga hea hinne. Lapse meelest aga on 4 kehva, sest ta lootis paremat. Või siis ütleb laps näiteks: "Ma olen nii rumal", "Olin laisk ja oleks pidanud veel rohkem pingutama". Vanemana tahaks kohe vastu vaielda, sest olete ju näinud teda pingutamas ja teate, et ta on tark ja nutikas. Kuid vastuargumendid ei aita sel hetkel last edasi. Ta võib küll hetkeks rõõmustada, aga teema jääb lahti rääkimata ning mõtted ikka painama. Pigem öelge näiteks: "Sulle tundub, et sa oled rumal", "Sa arvad, et oled laisk". Peale mõningast kuulamist saate hakata arutama, kui õiged need mõtted tegelikult on.
Ärge öelge mures lapsele "Pole hullu", "Küll teinekord läheb paremini" jne. See tekitab lapses tunde, et temast ei saada aru.
Aktiivse kuulamise mõte on ka see, et õpetada lapsele ennast avama ja analüüsima. Inimesed, kes mõistavad endas toimunut ja oskavad neid tundeid sõnadesse panna on ikka õnnelikumad.
