Nii..minul ja mehel mõistus otsas.
Tegemist siis 9 aastase poisiga. Hinded koolis head, õpetaja ütles, et üks targemaid ja arukamaid poisse. Mureks on hoopis tema käitumine. Haugub vastu õpetajale, segab tundi, vahel ei taha kaasa teha jne jne. Iga nädal on paar märkust. Oleme rääkinud poisiga, vahel saab aru, et käitub halvasti. Ütleb et tal raske ennast kontrollida, et talle ei meeldi kui teda kästakse ja keelatakse. Teine hetk ta jälle väidab, et ei tahagi õppida, et ta on loll ja tal savi kõigest. Tavaliselt tuleb ta ise pärast rääkima oma käitumisest ja kui tal hea tuju, siis saab asjast aru. Aga kui jonn sees siis räägi või seinaga.
Karistusi oleme erinevaid välja mõelnud, küll arvutikeelud, väljaskäimis keelud. Viimane kord hakkasin teda hommikul kooli ja koolist koju viima, see talle sugugi ei meeldinud ja me leppisime kokku, et ta püüab koolis käituda nii nagu kohane.
Ja nüüd täna nagu välk selgest taevast, jäi ta vahele suitsetamisega...appi...poleks selle peale tulnud, sest pole siiani ühtegi märki sellest.
Nüüd olengi nõutu, mis edasi. Alles oli suur jutuajamine tema käitumisest ja ta ikka jätkab. Jääb mulje, et ta ei kardagi vahele jääda, et tal ükskõik, kas saab karistada või mitte.
Tean et osaliselt on tema käitumine nn päritud, sest tema isa oli ka väiksena suur kraade nii koolis kui väljaspool kooli.
Tagapõhjast nii palju, et lapse isaga oli mõned aastad tagasi lahkuminek, aga ka lahusoldud ajal me saime suurepäraselt läbi. Olid ühised perekondlikud puhkused. Nüüdseks oleme jälle koos ja perre sündimas uus laps. Samas ei ole täheldanud, et käitumis probleemid alates sellest ajast oleks. Tal juba lasteaiast saati probleeme kuulekusega. Lihtsalt seal olid nad väikesemahulised ja kasvatajad oskasid ja teadsid kuidas temaga suhelda.
Mis ma siis nüüd edasi peaks tegema, kas uuesti temaga pikalt rääkima, karistama.... või peaks hakkama otsima selle käitumise sügavamaid põhjuseid ( nt. psühholoog).
Teil on mitmeid toredaid asju, mis poja juures rõõmu teeb ja ometi on tema käitumine vastuoluline ja murettekitav. Oletan, et ta ka ise on segaduses ja ka rahulolematu. Tavapäranselt ei oska lapsed seletada, miks nad teevad lubamatuid asju, pigem eemalduvad, lukustuvad.
Hea, et olete püüdnud temaga rääkida, püüdnud mõista, saavutada kokkuleppeid. Kuid tagasilöögid ja uued pahandused on ikkagi juhtunud. Peamine tee tema käitumise muutmiseks on ikka reageerida, kui Teid miski häirib ja muret teeb (kehtestav mina-sõnum). Kuid sinna juurde kindlasti püüda ta jätkuvalt rääkima saada, mis talle muret teeb, raske näib ja ise vastutust võtma (aktiivne kuulamine on sel juhul parim viis).
Mis võib olla pojale raskuseks ja probleemiks, võime esialgu vaid oletada. Paljugi, mis võib olla mõjutuseks: muutused pere elukorralduses, sh nii isa lahkumine-tagasitulek, uue pereliikme sünd, poisi sünnipärased omadused, tema suhted peres ja koolis jne.
Kirjutate, et lasteaias osati temaga toime tulla. Hea oleks teada, mida kasvatajad sellist tegid, et see poisile hästi mõjus (kindel päevarütm, selged reeglid, huvitavad tegevused, emotsionaalne tugi vms.).
Karistusest enam usun toetamise ja tunnustamise mõjusse. Iga laps, ka siis, kui ta pahandusi teeb, vajab ikka seda, et ema-isa on turvalised ja hoolivad temast, mis ka ei juhtuks. Seega on oluline teha vahet, kui olete kriitiline tema käitumise suhtes, siis see ei tähenda, et halvustate teda ennast. Võimalik, et ta on kahtlema hakanud endas, oma võimekuses koolis, püüab end teostada kahjuks sobimatul viisil, käituda väljakutsuvalt. Oluline on teada, kellelt ja mil viisil reageeringud sellist käitumist nö toetavad. .Mis on see, kuidas ta võiks olla silmapaistev ja saada heakskiitu teisel, st lubatud viisil. Ilma seda leidmata võib tal olla raske end muuta, uuesti määratleda. Sellises vanuses võib eriti oluline olla isa suhtumine (tunnustuse vajadus) kui ka eakaaslaste suhtumine.
Siiski, et luua selgust, mis noormehes toimub ja kuidas saaks teda parimal viisil aidata, võib olla hea mõte koos psühholoogiga teemat arutada, seejuures kogu perega.
Soovin rõõmu kogu perele!