Olen kahe lapse ema, 6 ja 3 aastased pojad. Mure suurema pojaga. Ta on lasteaias õnnetu. Kasvatajad ütlevad, et ta ei ole väga seltsiv ja hoiab rohkem nende ligidusse. Käisime aasta lasteaias ära,(mitte just hea meelega), lõunast tõin koju. kuid siis hakkas ta kaebama, et teised löövad ja nuttis iga hommiku. Juba õhtul oli tal hirm selle ees. Võtsin ta mõneks ajaks ära. Nüüd siis läksime uuesti (6 aastane). Paar päeva olid enamvähem, kuid siis oli lasteaias nutma puhkenud. Kodus rääkis, et oli seal kogemata naela alla neelanud (usun, et seda ei juhtunud) ning kartis siis , et temaga midagi juhtub. Kasvatajatele ei julgenud ta rääkida. Nüüd on ta hommikuti lausa hüsteerias, kui peab lasteaeda minema. Räägib ikka, et muretseb naela pärast-kuigi ma olen selgitanud 3 nädalat, et temaga ei juhtu midagi ja naela kõhus pole ja ,et nad kogematta ka suhu ei satu. Jääb mulje nagu ta arvaks, et need talle ise suhu hüppavad. Peale selle ei mõista ta miks venna ei pea lasteaias käima. Olen segaduses, kas sundida teda edasi käima-teades, et ta on seal õnnetu. Mure seda suurem, et järgmine sügis on koolimineku aeg. Kodus on ta muidu üliaktiivne ja rõõmsameelne. K.P.
Teie murekirjast selgub, et probleem on seotud peamiselt lasteaiaga Võimalik, et midagi on juhtunud, mis poissi ärevaks teeb, seejuures võib olla poisil ka elav kujutlusvõime, mis hirmu süvendab. Sageli eelkooliealised lapsed ei suuda veel fantaasia ja reaalsetel asjadel selget vahet teha, näiteks nael, mis kõhtu satub ilma tema teadmata, võibki talle näida reaalse ohuna.
Kuidas sellisel juhul toimida? Hea, et olete püüdnud teda mõista ja rahustada seletustega. Mure vastumeelse lasteaeda minekuga pole siiski vähenenud, ka sundimine ei aitaks lapsel hirmust üle saada. Mis täpselt aitab, on raske öelda. Proovida võib näiteks olla temaga mõnda aega koos rühmas ja vaadelda, mis olukorras poiss end hästi tunneb ja toetada, innustada neid tegevusi (mida rohkem aega veedab ta positiivsete emotsioonidega, seda vähem tal ka vastumeelsust) ja mille peale hakkab käituma ärevalt, mida ta siis täpsemalt teeb ja kuidas keegi seepeale reageerib jne.
Kasulik on kindlasti ka kasvatajatega infot vahetada: mida nad on märganud, mida teevad, mis aitab poisil end hästi tunda jne.
Veel võib paluda tal rääkida neid naelalugusid, las näitab, kus nad on (võib-olla on mõned asjad naelasarnased?), kuidas nad kõhtu lähevad jms. Julgustage teda arutlema, milleks naelu vaja on, mis nendega teha saab. Edasi võiks proovida teha nendega midagi või mängida nendega. Selle eesmärk julgustada rääkima, kartmata, et teda ei võeta tõsiselt ning kogeda reaalselt nende ohutust ning seeläbi hirmust vabaneda.
Poiss on väljendanud ka pettumust, et väikevend võib koju jääda, aga tema peab minema lasteaeda. Sel juhul võib tema tingimisi ja kauplemisi olla raske tõrjuda, kui ta kord saab koju jääda, kord mitte ja tal jääb arusaam, et selleks peab ta haige olema, kartma midagi, nutma või koguni näiteks pahandusi tegema, et lubataks koju jääda (sageli mitteteadlikult). Seetõttu oleks hea, kui oleks lapsele on selge, et teie otsustate selle.
Võimalik, et mõnda aega on parim teha lühemaid päevad või viibida peamiselt nendel aegadel kui on nn õppimistunnid ja igasugused kasulikud tegevused. Kui olete otsustanud, siis rääkige sellest lapsele, et ta teaks, millal, kui kauaks jne. ta laseaias käib.
Kuigi poisil võib olla konkreetne hirmutav kogemus lasteaiaga seoses (keegi tegi haiget, rääkis või tegi midagi, mis on naeltega seotud) võib tal sellele lisaks olla tõepoolest raske leppida sellega, et ema ja väikevend on kahekesi kodus ja tema peab ära minema. Sellega leppimiseks vajavad ka suuremad lapsed oma privaataega, kahekesi olemise aega, kus emme ja/või issi on ainult tema päralt.
Kui siiski poisi enesetunne ei parane ja lasteaiaskäimine talle jätkuvalt hirmutav on (nt kõhu- ja peavalud, magab kehvasti, söögiisu muutub, pidevad meeleolu muutused), siis pöörduge kindlasti lastepsühhiaatri poole.
Rõõmsaid lasteaiapäevi!
