Tere. Mul on selline mure, et mu 3,8a poja rühmas on üks poiss, kes koguaeg teisi kiusab, lööb, teeb haiget. Ühesõnaga agressiivne. Ja ma olen aru saanud, et see poiss mõjub mu lapsele halvasti. Ka tema on muutunud agressiivseks, lisaks sellele kasutab ta pidevalt väljendit "...saad peksa", iga asja peale ütleb, saad peksa. Või ütleb et "..teen sulle haiget". Ja hakkabki lööma, mitte küll kõvasti, aga siiski. Ma olen täitsa mures, et mu laps kasutab selliseid sõnu. Ja seda kõike on ta kuulnud selle poisi käest, kes pidevalt nii räägib. Rääkisin ka kasvatajatega, see poiss on neil murelaps. Räägime talle päevast päeva, et nii ei ole ilus rääkida, kui kellelegi peksa anda, siis tal on valus jne. aga nagu seinale. Olen öelnud talle ja ka kasvataja, et ärgu mängigu selle poisiga, las see poiss mängib siis üksi. Kuidas peaksin mina sellises olukorras käituma, mida teha? Kas nii väike laps ei suuda veel aru saada, et selline käitumine teise poisi poolt on halb ja parem mitte temaga mängida? Ja kasvatajad on ka jõuetud. Ootan nõuandeid. Aitäh.
Saan aru, et selline lugu teeb nõutuks ja ka natuke tigedaks, sest see, mida olete püüdnud lapses kasvatada tundub olevat tahaplaanile surutud. Kirjutan just teadlikult "tundub", sest usun, et laps pole oma käitumise alustugesid veel muutnud, küll aga konkreetset käitumist. Uurimused on näidanud ,et käitumine on sageli olukorrakeskne. Nüüd on oluline näidata lapsele, et teile selline käitumine ei sobi. Kui laps ähvardab haiget teha või tulebki lööma, siis andke lapsele mina teade ja kui vaja siis kinnitage seda tegevusega. Toon näite. Kui laps lööb, siis öelge :"Ai, mul on valus! Ma ei luba ennast lüüa!" ja võtke lapsel kindlalt käest kinni ja ärge laske rohkem lüüa. See on koht, kus tuleb lapsele selgelt ja järjekindlalt teatada, et mina (meie) ei luba sellist käitumist. Samal ajal ei tohiks last hurjutada, et sa oled halb, kuri... Oluline on vahet teha isiksusel ja käitumisel, st. näidata, et laps on endiselt armastatud, kuid käitumine ei ole vastuvõetav. Miks laps just sellise käitumise on omaks võtnud, on raske öelda, kuid proovin ühe põhjuse välja pakkuda, sest see aitab ehk last paremini mõista. On võimalus, et lapsel on seoses teise lapse agressiivse käitumisega, tekkinud hirm ja seda maandab ta just samasuguse käitumisega. On teada ja seda kinnitavad ka paljud uurimused, et hirm ja kogetud vägivald, olgu või ainult vaimne- sõnaline, tekitavad omakorda agressiivsust. Ilmselt on probleemi põhjustaja - väikese poisi käitumise taga just samad põhjused. Mida rahulikumad on kasvatajad ja mida järjekindlamalt ja armastavamalt nad poissi kohtlevad ( tean, et see on raske ja tundub mõttetu, sest tulemust peab tükk aega ootama), seda suurem on lootus, et käitumine muutub. Kindlasti ei aita riidelmine, pahandamine ja karistamine, sest ka need on agressiivse käitumise ilmingud ja soodustavad pahelise käitumise jätkumist. Mina usun,et armastavate suhetega saate oma lapse käitumise taas sobivaks muuta. Kindlasti tasub lapse juttu lasteaias toimuvast aktiivselt kuulata ja näidata üles hoolivust, mitte lugeda moraali ja kasutada teisi suhtlemistõkkeid. Suhtlemistõkked on tegevused, mis takistavad teisel oma tõeliste mõtete ja tunnete väljendamist. Need on need "kasvatusviisid", millest eespool juttu ja lisaks veel mitmed nagu noomimine, moraali lugemine, ähvardamine jne. Nii kuulamisest kui suhtlemistõketest ja mina teatest saab lugeda Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ja veel parem oleks läbida Gordoni perekool, kus neid oskusi saab õppida. Usun, et vanemate ja laste head suhted on see alus, mis tagab, et laps on vanemate poolt rohkem mõjutatud, kui ümbritsevate kaaslaste poolt. Kahjuks pole võimalik vältida negatiivseid kaaslasi lapse elus, kuiväga me seda ka ei sooviks. Ikka on neid kas lasteaias või koolis või hiljem ka tööl. Järjekindlust ja armastavat suhtlemist!
