Tere taas!
On selgunud, et ühe lapse raske karakteri taga on põhjuseks raske kodune olukord, kus toimub lapse suhtes küll mitte (loodetavasti) füüsiline vägivald, vaid vaimne vägivald (laps näeb pealt füüsilist vägivalda)
Päeva keskel muutub laps agressiivseks (ilmselt väsib),ei tee kaasa, jookseb minema, viskub põrandale pikali, hakkab eirama kõike reegleid, saamata oma tahtmisi, hakkab nutma (hüsteeritsema) ja teisi lapsi lööma.
Keelamisele reageerib veel suurema jonni-ja nutuhoogudega.
Püüan last rahustada, kallistan, teen pai - minu jaoks oli ehmatav reaktsioon, et selle peale hakkas teisi lapsi vastu nägu lööma.
Ma ei tea, mida teha...
Märkasin, et Marge Vainre on vastanud teie hiljutisele küsimusele VVS kohta, ja selles vastuses on sellist, mida tasub üle lugeda. Usun, et ka teie seekordsele küsimusele vägivallaga reageeriva poisi osas on kohane kinni pidada põhimõtetest, mis rõhutavad iga inimolendi väärikust: püüda olla hinnanguvaba, panna lapsele piire säilitades lugupidamise enda ja lapse vastu, teha kokkuleppeid... Eelkõige aga kuulata, aktsepteerida ja mõista.
Muidugi ei ole see kerge ülesanne taolistes olukordades, mida kirjeldate. Siiski on täiskasvanu rahu ja kannatlikkus ning oskus valida igas suhtlemisolukorras kohane viis käitumiseks võtmetähendusega. Laps, kes on agressiivne, on eelkõige hirmul, ta kaitseb ennast sel moel nagu tema lühike elukogemus seda talle on õpetanud. Helluse äratõukamine võib olla märk sellest, et lapsel on lähedusest teistsugune arusaam, kui see üldiselt levinud on, tema oma isikliku kogemuse põhjal võib seda hoopiski ohtlikuna tajuda.
Kodu halba mõju on teil võimatu eemaldada, küll aga oma käitumisega anda teada, et on olemas ka teisi käitumisviise, selliseid, mis räägivad lapsele, et ka tema on tähtis, et temaga arvestatakse, et ta ei ole tühi koht, kelle tunded ja vajadused võib tähelepanuta jätta.
Lapse nii äge reaktsioon annab märku, et ta on väga suures hädas, see on tema appikarje. Järjekindel tähelepanelikkus, kindlameelne piiride tõmbamine, aga kindlasti ka soojus ja emotsionaalne kohalolek on siin väga olulised. Ent selge on ju seegi, et lapse probleem on tekkinud pikema aja jooksul, seda pole võimalik kiiresti lahendada. Ja kodune olukord, mis agressiivset käitumist säilitab, kestab ilmselt samasugusena. See ei anna lootust, et laps tulevikuski rahuneks. Sellises olukorras on teil väga raske sekkuda, pealgi on see ohtlik kogu rühma lastele.
Minu soovitus on rääkida probleemist lasteaia juhatajale, kelle pädevuses on kokku kutsuda asjatundjate ring, kelle abil selle olukorraga tõsisemalt tegelema hakata. Ka lapse vanematega peaks kindlasti rääkima. Kõik, mis teete teie nii oma soojuse kui ka kohase rangusega on kindlasti hästi abistav ja vajalik, kuid mulle tundub, et selles olukorras on ainult teist vähe. Siin oleks vaja põhjalikumat sekkumist.
