Kooliaasta pole korralikult veel alanudki, kui minu poisil (6 klassi laps) on taas rida probleeme. Tunnis tööd ei viitsi teha, segab tundi, ropendab ja tagatipuks panid mingi kambaga ühe vaiksema poisi kuhugi lukutaha. Ühesõnaga kasvab mul kodus pätt!
Mina ise hakkan juba vaikselt kannatust kaotama. Näha on, et poiss vajab abi. Olen käinud temaga kolme psüholoogi juures ja kasu pole olnud absoluutselt. Üks nimetas poissi täiesti tavaliseks koolipoisiks. Aga teised tavalised koolipoisid ei käitu nii hullult. Esimene klassijuhataja arvas,et poiss on hüpik. Teine psüholoog arvas, et ta hüpik pole, vaid poiss protestib kuna saime perre teise lapse. Psüholoogi arvates liiga vara (laste vanusevahe 10 aastat). Kolmas psüholoog pani diagnoosi, et poiss on looduslaps ja karmilt temaga suhelda ei saa..... AGa kaua ma temaga hästi räägin? Tolku pole sellest ju midagi. Iga jumala päev on meil jutuajamised maast ja ilmast. Poiss teab täpselt kuidas olema peab ja kuidas peab käituma. Aga tema vastab küsimusele, et miks sa siis nii käitud, et tema sees elab kaks poolt, üks on hea ja teine halb....?????
Kas pean hakkama samme hoopis psühhiaatri poole seadma?
Lugedes kirjeldust poja käitumisest, kerkib mulle silme ette üks ettevõtlik ja omadega puntras poiss, klassikaline puberteediealine, kes ei tea ise ka, mida ta tahab, kes testib piire, püüab tähelepanu võita ja iseendaga kuidagi hakkama saada.
Puberteediealine laps ei saa oma arenguga normaalselt edasi minna, kui pole läbi teinud nn tormi ja tungi aega. Ühest äärest teise kõikumine, must-valge mõtlemine ja ka teatav mõtlematus kuuluvad selle ea juurde. Poiss peabki piire katsetama, sellega õpib ta tundma iseennast, teisi ja maailma. Iga vanema tõesti vägagi keerukas ülesanne ses olukorras on püüda last selles keerukas arengujärgus toetada.
Lapse toetamine siin käib kahe vastandliku tegevuse kaudu. Ühelt poolt selle kaudu, et lapsele antakse eakohaseid vabadusi (nt peaks saama pubekas valida ise oma riietumisstiili ja sõbrad, kaunistada iseenda või oma tuba oma maitse kohaselt, kuulata oma muusikat, ükskõik kui hull see emale-isale ka ei tunduks jne). Teiselt poolt käib lapse toetamine asjakohaste piiride panemise kaudu. Laps, kel üldse piire pole pandud, tunneb ennast eriti ebaturvaliselt, ja tihti just sellest saab alguse eriti raju piiride katsetamine. Laps võib teha midagi väga hullu mitte et ta oleks nii läbinisti paha ei, tema hullu teo sõnum on: pange mind tähele, vaadake, mina olen ka olemas! Eakohaste mõistlike piiride panek lapsele on vanema poolt hoolimise märk.
Teie poja käitumine võib viidata nii piiride puudumisele kui ka nende liiasele jäikusele, kuidas tegelikult on, saate ise otsustada.
Vanemad küsivad alatasa: kui palju ja mil moel panna piire lapsele? Kas las teeb, mis tahab või peab tegema seda, mida mina tahan? Kummalgi käitumisviisil on oma koht kirjus käitumisarsenalis. Kuid kui probleem on ühel poolel, on reeglina abi ennastkehtestavast käitumisest. Kehtestav sõnum annab lapsele teate selle kohta, mis teile tema käitumises või jutus meeldis või ei meeldinud, sobis-ei sobinud, mis tundeid see äratas ning milline konkreetne mõju sel oli. See on hea viis olla selge ja arusaadav nii enda kui ka teiste jaoks, väljendada tähtsaid arvamusi ja seisukohti. Kehtestav sõnum võib koosneda ka ainult ühest lühikesest sõnast, ebalusevabast ei-st või jaa-st.
Kehtestava sõnumi eripära on, et see jätab ruumi ka lapsele (või ükskõik millisele inimesele, kelle suhtes te end kehtestate), tema arvamusele ja tunnetele. Sinu käitumine mõjutas mind nõnda ja selle tulemusel tunnen end nõnda. Sul on võimalus mind selles mõista ja aidata ütleb see sõnum. Seesuguse väljaütlemise suur pluss on, et te räägite vaid endast ja seetõttu ei ärata see enamasti vastupanu ja sellega on ka raske vaielda.
Kirjeldate, et olete pojaga palju rääkinud. Kuid kas olete teda ka tõeliselt kuulanud? Just kuulamine on see tegevus, millega saame probleemides siplevat inimest kõige tõhusamalt aidata. Tõeline kuulamine tähendab, et leiate sobiva aja ja koha, kus segamatult kahekesi olla ning keskendute täielikult vaid kuulamisele. Seesuguse abistava kuulamise juurde kuulub tingimata mõistmine (poja mõtted-ideed ei pruugi teile sobida, kuid mõistmine tähendabki arusaamist, mitte omaksvõttu).
Kuulamise juurde ei kuulu moraali lugemine ega hukkamõist, ka mitte lohutamine ega nõuanded. Viimased käitumisviisid räägiksid ju pojale hoopis vastupidist et tema mõtted ja tunded pole tähtsad. See ongi kuulamise kõige olulisem idee: ma annan teisele märku, et tema tunded ja mõtted on väga tähtsad.
Kui seesugune kuulamine pole teil seni kombeks olnud, võiks seda proovima hakata ja sellest võiks saada hea harjumus. Laps saab nõndaviisi rääkides asjad enda peas selgemaks, teie omakorda temast paremini aru. Teie valmidus poega kuulata annab talle tugeva märgi sellest, et te temast hoolite, tal tekib suurem kindlus, et ta on armastatud ja tähtis. Seda tunnet vajame me kõik. Kui te poja kuulamise tulemusena saate paremini aru, mida poeg mõtleb, tunneb, vajab, kardab, on teil ka lihtsam tema käitumise tagamaad mõista.
Jõu kasutamisega soovitan olla ettevaatlik, sest nii kaotate pikapeale oma mõjujõu. Pealegi kutsub jõud välja ikka ka vastasjõu kas alatine lahing lapse ja vanema vahel on ikka hea variant suhtlemiseks? Parem tulemus ja head suhted sünnivad siis, kui nii vanemal kui ka lapsel on õigus ja võimalus oma seisukohti ja tundeid väljendada, kui kummalgi on ruumi olla ise ja ka võimalust olla koos. Selleks kõigeks on vaja aega ja pühendumist. Suhe lapsega tundub teile tähtis olevat, seega eeldan, et te tahate võtta selle aja ja anda oma energia suhtesse lapsega, mis on ju meie elu üks olulisemaid lähedussuhteid.
Olen kindel, et teie lapsel pole midagi viga ja seda on ju kinnitanud ka teie käigud psühholoogide juurde. Ehk on kohane ja mõtlemisainet pakkuv viide teile see, et perekonnauurijad on ammugi tähele pannud, et lapsed muutuvad halbadeks ja ka haigeteks siis, kui peresuhetes on pinget, probleemide kuhjumist, ootamatuid muutusi vms. Väikese õe või venna olemasolu võib pingeid lisada, kui vanemad lapsi vastandavad (näiteks väike on inglike, aga suur põrguline) ja ebavõrdselt kohtlevad, näiteks kui suurem laps ei saa vanematelt eakohast hoolt, tähelepanu ja mõistmist. Vahel mõeldakse, et 12-aastane laps on päris suur, et mis tast ikka enam nunnutada. Nunnutada pole ehk tõesti vaja, kuid tegelikkuses pole ükski inimene mitte kunagi nii suur, et ei vajaks lähedaste toetust ja armastust.
