Tere,
See lugu on pikk ja keeruline, sest lapski on juba piisavalt suur, ning tekkinud olukorral on olnud piisavalt aega kujuneda. Olen oma poega kasvatanud peamiselt üksinda. Kui poed oli väike, võtsime tihti midagi koos ette. Sõitsime puhkama, sõpradele külla jne. Muresid ja probleeme on olnud vahelduvalt, nagu ikka kasvavate laste puhul. Tema areng on olnud väga tormiline ja sellest tulenevatele probleemidele oleme alati psühholoogilt nõu küsinud. Peamine mure on äkkviha, raske kui mitte öelda olematu suhtlemine eakaaslastega, vastutustundetu käitumine. Nüüd viimased kaks kuni kolm aastat on psühholoogi visiidid regulaarsed. Enamalt jaolt kutsutakse teda vastuvõtule üksinda ja seega ei tea ma arutatavatest teemadest suurt midagi. Olen mitmeid kordi kontakteerunud tema psühholoogiga, et saada nõu enda käitumise osas lapsega, aga enamalt jaolt on minu mured vastuseta jäänud. Kuna suve lõppemise ja kooli algusega oli suur hulk uusi probleeme pojaga läbisaamise osas, siis läksime viimasele visiidile koos. Ju oli minusse kogunenud liiga palju pingeid, sest probleemist rääkima hakates meenusid olukorrad liigagi elavalt ja hakkasin viimaks nutma. Tahtsin nõu olukorras kui pojaga kokkulepped on tühistatud ühepoolselt minule teadmata, kui mõtlematu jalahoop vastu kortermaja aknaruutu läks mulle maksma kenakese rahasumma, kui äkkvihas löödi põhjuseta endast väiksemat, kui minuga arutamata müüakse 100.- eest maha jalgratas jne. Tekkinud olukorda seletati sellega, et mul on liiga madal valulävi ja pisarad on kerged tulema. Ilmselt ei ole ma aru saanud, et laps on jõudnud teismeikka ja hakkab iseseisvuma. Kas see ongi iseseisvus kui laps ei tunne muret oma teo tagajärgede pärast?
Paar päeva juhtunust hiljem kutsuti ta üksinda tagasi. Koju tulles oli ta jälle trotsi täis. Lühikese jutuajamise käigus teatas ta mulle, et psühholoog oli öelnud, et mina reageerin alati üle ja see on minu probleem kui mulle midagi ei meeldi.
Olen täiesti sõnatu. Minu lootusest abi saada on saanud veel suurem probleem minu ja lapse vahel. Ma ei oska temaga enam rahumeelselt suhelda, sest mina ei saavat asjadest aru. Me ei tee koos midagi, sest minu pakutud tegevused teda ei huvita ja endal tal ettepanekuid pole. Samuti paneb mind muretsematema tema liiga suur huvi relvade ja vägivaldsete mängude vastu. Tunnen, et kaugenema üksteisest järjest rohkem ja see teeb tõeliselt haiget. Enam ei oska ja aeg ajalt tunnen et ei jõua enam nii jätkata.
Kallis, ema! Teie kirjast kumab suur mure, millele on raske kiiret lahendust leida. Püüan natuke omalt poolt arvamust avaldada. Näen siin kahte suurt probleemi - koostöö psühholoogiga ja suhted pojaga. Alustaks esimesest. Psühholoog on teie pojaga suutnud luua positiivse suhte ja see on hea. Teine pool on see, et teie ja psühholoogi vahel puudub koostöö. Kui te nüüd suudate tema juurde minna ja paluda ka endale vastuvõtuaega, siis see oleks kõige parem. Küsige psühholoogilt abi, kuidas peaksite oma lapsega suhtlema ja kuidas tema näeb teie suhet. Kui te tunnete, et selle psühholoogi suhtes puudub teil usaldus ( mis võib olla kujunenud olukorras loomulik), siis leidke endale mõni teine psühholoog. Psühholoogia on selline keeruline teadus, kus üht ja sama probleemi saab lahendada erinevate meetoditega ja on loomulik, et mõne psühholoogi meetodid ei tundu sobilikud. Nüüd suhe pojaga. On tõeliselt keeruline suhelda teismelisega, sest nad on ise ka segaduses oma tunnete üle ja sageli kurvad, et käituvad ootamatult ka enda jaoks. Samas ei ole nad nõus tunnistama oma vigu, sest see oleks nagu nõrkuse märk - ja teismeline kardab olla nõrk, sest maailm võib temast ju sel juhul üle sõita. Tegelikult võib noor sisimas kahetseda, kuidas ütles või mida tegi, aga väliselt näitab, et tal on kõigest "savi". Kuidas siis suhelda? Kindlasti unustage suhtlemistõkked - need on suhtlemisviisid, mis kriitilises olukorras rikuvad suhtluse. Siin mõned neist ( kuid rohkem kirjandusest, nt. Th. Gordon, "Tark lapsevanem", Bolton, "Igapäevaoskused".): moraali lugemine:"Häbi peaks sul olema", "Hästikasvatatud inimene nii ei tee", jne; sildistamine - "Sa oled meie pere häbiplekk",;ähvardamine, käsutamine, iroonia jne. Selle asemel rääkige oma tunnetest ja mõtetest:" Kui sa müüd oma jalgratta nii odavalt, siis ma olen vihane ( mures, õnnetu ?), sest pidin palju tööd tegema, et selle ratta raha teenida ja nüüd on see kõik läinud." Tasub meeles pidada, et sageli on lapse teo taga mingi vajadus. Võib olla tahtis ta kellelegi muljet avaldada, et ratta nii odavalt ära andis või tahtis jätta rikka inimese muljet. Mõelge, kas poeg ka tegelikult teab, milline on teie majanduslik olukord. Võib olla tasub koos temaga sissetulekud ja teadaolevad väljaminekud ( üür, elekter, telefonid, kulud autole jne.) kirja panna ja vaadata, kui palju jääb siis üle. Nii tekib noorel ettekujutus raha väärtusest. Püüdke alustada sellest, et katsute poja peale mitte vihastada ( see on raske, ma tean), sest vihasena pole võimalik suhet parandada. Vaid rahulikus vormis on võimalik arutleda selle üle, mis häirib ja kuidas võiks olla. Küsige temalt, millist käitumist ta teilt ootab, kuidas peaks tema arvates ema käituma, kui tuleb kinni maksta lõhutud aken jne. ( See siin on lihtsalt näide teie kirja põhjal, aga kui see on lõpetatud lugu, siis ma seda enam ei puudutaks.) Loodan, et hoolimata probleemidest, olete oma lapse suhtes armastavalt ja positiivselt meelestatud. Laske neil tunnetel ka välja paista, olge rahulik ja heas meeleolus, kui kodus olete, tunnustage oma lapse saavutusi ja käitumist, mis teile meeldib. Pidage meeles, et enamikust teismelistest saavad suurepärased noored ja selle teadmisega on ehk lihtsam hetkeprobleeme taluda. Soovin teile rahulikku meelt ja aidake ennast, kas kirjandust lugedes või abi otsides. Teie laps vajab teid rahuliku ja rõõmsana ka tulevikus. Muutus teis toob kaasa muutuse ka lapses ja teie suhetes.
