Kolimise tõttu on mu 12a poeg sunnitud kooli vahetama. Juba eelmises koolis oli tal vähe sõpru, meeldib rohkem omaette tegutseda. Tema sügavaks huviks on füüsika, millest aga temavanused hästi aru ei saa veel ja eks arvutimängud meeldi ka. Huviringid ei ole teda huvitanud, sporti teha ei taha. Mure ongi, kuidas ta uues koolis hakkama saab. Õppimise koha pealt ei muretse, sest saime ta reaalainete klassi, aga just see sõprade osa teeb murelikuks. Ta ei ole eriline suhtleja ja minu mäletamise järgi ei võta pubekad selliseid eriti omaks. Kuidas ma saaks kaasa aidata kohanemisele ja üldse poissi toetada?
Ei ole väga sage, et isad poegade kohta netis nõu küsivad. See on tunnustamist väärt!
Sügisese kooliminekuga käib ikka kaasas teatav annus ärevaid tundeid, eriti siis, kui tegu on kooli vahetusega nagu teie peres. Uus kool, uued klassikaaslased ja õpetajad... Loomulik, et see paneb veidi muretsema.
Uuega harjumine on ikka seotud teatud vastupanuga, igapäevarutiinide muutmiseks oleme sunnitud end kokku võtma, leidma uut energiat. Tegelikult toob iga elumuutus kaasa psühholoogilisele kriisile sarnaseid tunnuseid: algul ei taha me olukorraga leppida, seda tõsiasjana tunnistada, reageerime viha ja mitteaktsepteerimisega. Ka teatav endassetõmbumine kuulub selle olukorra juurde. Mõne aja pärast hakkame tasapisi harjuma, tekivad esimesed toimetulekumärgid. Edasi läheb juba paremini hakkame kogema rahulolu ja rõõmu uutest võimalustest.
Kui laps teeb midagi seesugust, millest te üldjoontes aru saate (nimetate poja kinnisevõitu loomust), kuid sooviksite teda tema enda arengu huvides tingimata aidata, on esimene toetav ja abistav tegevus kuulamine. Ilma kuulamata ei saa mõista, mis tegelikult toimub lapses, tema suhetes enda ja teistega.
Kuulamise all mõtlen tõelist kuulamist, kui te olete lapse jaoks sajaprotsendiliselt kohal ega ei lase end millestki muust eksitada. Kuulamise juurde ei kuulu lohutamine, otsene nõuandmine, loengu pidamine (näiteks sõpruse või sportliku eluviisi väärtusest) jms. Tõeline kuulamine tähendab eelkõige mõistmist isegi kui te lapse arvamusi ja mõtteid ei aktsepteeri, saate te näidata, et olete temast aru saanud.
Nii kasvab usaldus teie ja lapse vahel ja saate koos arutleda seeüle, kuidas käesolev seis on kujunenud ja mis seda alal hoiab. Nii saab üheskoos tuua ellu seesuguseid muutusi, millega nii laps kui ka teie vanemana saaksite rahul olla. Usalduslik jutuajamine võib teinekord välja näha nagu sibula koorimine tõelised põhjused, tegelikud tunded võivad olla sügaval peidus, nendeni jõudmine võtab aega. Nendeni pole võimalik jõuda ilma last kuulamata.
Tihti on meil vanematena oma ettekujutus sellest, milline meie laps olema peaks (õpihimuline, korralik, energiline, motiveeritud, seltsiv, sportlik, täpne jne) ja kui ta selline ei ole, siis oleme pettunud. Iga täiskasvanu püüab arvestada enda omapärade ja eelistustega. Sama moel tuleb ka lapsel lasta olla see, kes ta on, samal ajal teda mõistlikul määral suunates.
Me oleme ju inimestena väga erinevad, sh väga erinevate soodumuste, võimete ja huvidega. Vanemale on tähtis tunnetada oma ühtekuuluvust lapsega, samuti oma suunava osa tähtsust, kuid sama oluline on endale aru anda, et laps on eraldi inimene oma iseloomu, püüdluste, huvidega. See ei pruugi olla kerge, kuid vanem võiks lasta lapsel endal oma elu ainukordset mustrilt luua lubada tal olla see, kes ta on ja toetada teda, et ta saaks selleks, kelleks tal on eeldusi saada.
Küsimus, millele lisaks mõelda võiksite on: millised on käitumismallid lapse ümber? Näiteks: millised on teie enda suhted sõpradega? Kas ise olete pigem suhtlemisaldis kui omaette hoidev? Kas käite ise reeglipäraselt trennis? Iga laps saab vanematelt ellu kaasa geeneetilise pagasi, aga ta saab kaasa ka käitumis- ja reageerimismalli, mida näeb enda ümber. Teie enda käitumis- ja reageerimisviis eri olukordades ja üldisemaltki on sama oluline kui teie tähelepanelik ja sunnivaba püüd lapse elu teie arvates kasulike tegevuste-huvialadega tasakaalustada.
