Tere!
Mul on väga suur mure oma 15-aastase tütrega. Praegu õpib ta 9. klassis. Kui õpib... Juba möödunud kevadel hakkas ta tundidest pidevalt ära tulema, hinded olid ainult mitterahuldavad. Tekkisid samasugused sõbrad, endiste sõprade ja klassikaaslastega ei suhelnud ta enam üldse. Läks muidugi aega, enne kui õpetajad asjast mulle teatasid. Kuna olen alati oma lapsega rääkida saanud, siis proovisin (mitte näägutades, vaid oma muret väljendades) temaga kogu aeg sellest vestelda, leida moodust, kuidas talle seletada, et tema tulevik sõltub sellest, kuidas ta õppimisse suhtub. Igatahes lõppes asi kahe suvetööga. Suvel juhtus juba sedagi, et ta ööseks koju ei tulnud, telefoni ei võtnud, ega teatanud, kus on ja mis teeb.
Kuna vahetasime elukohta, siis läks ta sügisel uude kooli. Lõpuks on ta neist hulkumishuvidega sõpradest loobunud, jäänud on talle vaid paar lapsepõlvesõpra, kellega koos kunagi ratsutamisega tegeles. Vahepeal muidugi on tal huvi kõigi asjade vastu kadunud, ka hobuste. Uues koolis aga pole asi kahjuks parem. Seal on küll olemas e-kool ja saan kogu aeg vaadata, kuidas ta kohal on käinud. Tavaliselt on pilt selline, et hommikul läheb ta kooli, siis puudub näiteks kolmandast tunnist, on jälle vahepeal kohal ja tuleb ära kahest viimasest. Hinded on põhiliselt siis mitterahuldavad.
Lubab mulle küll, et parandab ennast, et saab aru jne. Küsin ta tulevikuplaanide kohta, siis ütleb, et teda ei huvita, ta ei mõtle sellele, ei taha midagi. No hea küll, kuna on 15-aastane, siis on tal veel võimalus uuesti 9. klassis käia, aga ega see ju teisel korral huvitavam pole ja pealegi, kui ta on harjunud täieliku distsiplineerimatusega, tal on tunne, et nii võibki.
Karistada pole mul teda millegagi. Teda lihtsalt ei huvita miski. Raha kohe kindlasti mitte, nii et taskuraha ma talle juba ammu ei anna, aga see ei loe midagi. Trennis käia ei taha, kinno minna ei taha, ühtki huviala enam pole.
Ja veel: ta oskab niiviisi valetada, et kõik usuvad, kaasaarvatud mina, kes ma teda ometi hästi tunnen.
Aga esimesed kuus kooliaastat olid tal kõik viied, õppis klaverit, käis trennis (ja need huvialad oli ta ise valinud, mitte minu soovitusel). Õppimisega oligi nii, et ta haaras kõike lennult, kodus polnud vaja üldse midagi teha, kodused tööd sai ta vahetundidel tehtud. Ehk oligi asi selles, et ta polnud kunagi pingutama pidanud, kõik oli tema jaoks väga lihtne?
Sageli on laste seletus, et pole millegi vastu huvi, lihtsalt pagemine küsimuste ja vastamise eest. Kui huvipuudus on tõesti nii totaalne, nagu kirjutate, siis võib olla tegemist depressiooniga. Depressioon on haigus ja see vajab tõsist ravi. Soovitan kindlasti minna psühhiaatri juurde, et laps saaks vajadusel meditsiinilist abi. Kui koolis on olemas psühholoog, siis võiks ka psühholoogi külastada. Kui on motivatsiooni puudus või puuduvad vajalikud tahteomadused, siis võib ehk siit abi saada. Kindlasti pole mõtete ootama jääda, et ehk aeg parandab kõik probleemid.
