Tere,
lasteaeda tuli värvipime laps. Tegemist siis täieliku värvipimedusega.
Õpetajana tunnen muret, kuidas suhelda lapsega ja tema vanematega, kes ei soovi lapse erivajadusest eriti rääkida.
Mida peaksin teadma daltonismist just õpetamise ja ettevaatuse koha pealt? Ei oska kuskilt mujalt küsida ka. Materjali värvipimeda lapse kohta ei ole peaaegu üldse.
Lugupidamisega,
I.
Värvipimeduse kohta ei ole perenõustajad pädevad informatsiooni andma. Olen küll kokku puutunud daltoonikuga ja võin öelda, et igapäevaelu elas ta täiesti normaalselt. Täieliku värvipimeduse ehk akromatopsia puhul on olukord pisut keerulisem, kuid samas - ka must-valgest telekast saab filmielamuse kätte ja must-valged fotod on sageli kõrgema kunstilise väärtusega. Seega pole must-valge maailm sugugi nii suur probleem kui see meile tunduda võib. Lapsega tegeledes võib lihtsalt mõelda, kuidas ta saaks esemeid eristada muude omaduste järgi. Kui siiski tahaks veel uurida, tasub nõu pidada mõne erialaspetsialistiga, näiteks paluda lasteaia juhatajal kutsuda spetsialist rääkima kasvatajatele. Ka neile, kes otseselt lapsega kokku ei puutu. Tasub uurida ka vaegnägijate ühendustest, äkki saab mõni sama probleemiga täiskasvanu teile nõu anda. Pisut infot leidsin ka http://colorvisiontesting.com/color4.htm
Ühelegi vanemale ei meeldi kuulda, et tema kallil lapsel on mingid puudujäägid. Või arvavad nad, et lapse probleem ei ole nii suur ning tunnevad tõrget, kui keegi seda väga tähtsustab. Olemas on ka võimalus, et vanemad lihtsalt ei tea/ei tunnista probleemi olemasolu. Või hoopis - vanemad eeldavad, et lasteaed saab kerge erivajadusega hakkama. Need on ühed võimalused, miks vanemad võivad vältida teemat, kuid kuni tegelikku põhjust ei tea, ei saa kindlalt midagi väita.
Te ei kirjuta, kuidas olete vanemate poole pöördunud ja millised on teie vestlused olnud. Üldiselt tasub lähtuda sellest, et koostöös õnnestub pakkuda lapsele parimat. Kindlasti ei tasu vanematele tugevalt survet avaldada, see suurendab vastupanu. Kui teie lasteaias toimuvad arenguvestlused, on võimalik seal arutada, kuidas saaks lasteaed toetada lapse arengut. Oluline on siinkohal rääkida ikkagi lapsest, mitte keskenduda tema probleemile (mis tegelikult on probleemiks pigem teistele, mitte lapsele endale).
See postitus näitab, et olete hooliv ja osavõtlik lasteaiaõpetaja. Arvan, et pöördudes vastavate spetsialistide poole, varustate end teadmisega, kuidas värvipimedat last kõige paremini arendada ja suunata. Uus ja huvitav väljakutse kindlasti.
