Oh jah! Poja 2,3 aastane ja panime 1.sept ta lasteaeda. Esimene nädal jäi nutuga sinna, aga rahunes kohe maha. Ja järgi läksin talle enne lõunauinakut. Nädal aega tagasi hakkas ta seal lõunauinakuid ka magama. Eelmine nädal jäi juba niimoodi sinna, et kui olin talle pannud lasteaiariided selga ja musid -kallid ära teinud, jooksis ta ise rühma ja ei teinud teist nägugi, isegi lehvitas. Ja ikka korrutas, et emme tuleb AALATTI järgi. Mina noogutasin ja oligi asi korras. See nädal nüüd jääb nutuga lasteada, magada seal ei taha, juba kui õuest tulevad ja sööma hakkavad, hakkab lahinal nutma ja ütleb, et ei taha magada, sinnamaani enam-vähem ok. Ja ei tahagi seal magada. Kui üldse magama jääb, siis ainult kui kasvataja istub voodiserval, nii kui ära läheb krabab kinni-isegi läbi une!!!
Kasvataj ütles ka, et vist on lasteaiastress, et kuidagi nii kurb on lasteaias terve päev, ei naerata ka. Tunnid teeb ilusti kaasa.
Kodus olen püüdnud rääkida ja rääkida ja rääkida. Ja hästi palju tegeleda ja kallistada ja sülle võtta ja musitada ja möllata. Meil muidu pani issi õhtul magama ja poja leppis ülihästi sellega. Nüüd ei taha enam issit õhtul näha ka, hakkab nutma. Ainult emme! ja olengi pannud ta õhtul ise magama. Ühesõnaga praegu on nii, et AIINULT EMME! ja koguaeg emme! Ei teagi mis teha??? Kas ikka käjja edasi lasteaias või ära võtta? se arvan, et ära võtta pole mõtekas, äkki läheb üle. Võtta talle nädalas 1 vaba päev, kus oleme koos koodus ja toimetame. Või vahl minna enne lõunauinakut järgi, või harjub selle ära????? Mida siis teha, suur mure ja südamevalu on!!!
Lastel on ajataju hoopis teistsugune kui meil täiskasvanutel. Nii ei saa lapsed paljudest asjadest nii aru nagu meie. Algul jääb laps lasteaeda, sest seal on huvitav. Huviga ei märgatagi, kui kaua ema ära on. Mingil hetkel aga muutub asi igapäevaseks ja siis ilmneb, et ema on niiii kaua ära. Tekib igatsus ja hirm ja lugu kisub nutuseks. See on üks võimalik nutu põhjusi. Teine võimalus, et midagi hirmutas last magamise või magama mineku ajal. Võib olla rääkis mõni suurem hirmuloo või pahandas kasvataja kellegagi ( see ei pidanud just teie laps olema). Sellest aga piisas, et magamaminek kutsub esile hirmu ja vastumeelsuse. Proovige oma last kuulata. Kui ütleb, et ei taha magada, siis proovige peegeldada, näiteks selliselt:" Sa ei taha magama minna või sa kardad magama minna või sulle ei meeldi lasteaias magada või muud taolist." Erinevad sõnastused annavad võimaluse mõista, mis tunne on selle magamisega seoses. Siis võiks pakkuda, et kui ma tulen sulle enne magamist järele, kas sa siis oled nõus lasteaeda minema jne. Pole vaja karta, et see saab harjumuseks. Kui laps saab kindlustunde tagasi, siis võib ta ise tahta lasteaeda pikemaks jääda. Praegu võiks siiski võimalusel teda magamisest säästa. Hea on kogu loo juures see, et olete leidnud aega olla lapsega palju koos. Usun, et see emme vajadus saab ka ükskord rahuldatud ja siis muutub isa ka jälle oluliseks. Soovin rahulikku meelt, et pingeline aeg üle elada.
Vastaja ei jäänud meelega anonüümseks. Arvuti otsustas seda tema eest. Vaike Kumari
