Tere!
Millal oleks lapsele kõige parem aeg õppimiseks? Kas 1.klassi laps peaks ise õppima? See muidugi oleneb lapsest.
Ma küsin seda sellepärast, et ei tea, kuidas planeerida lapse õppimist nii, et tema saaks õpitud, ei oleks liiga väsinud seda tehes ja ma saaksin teda usaldada.
Ta tuleb koolist üksi koju ja on üksinda kuni kella viieni. Kolmel õhtul nädalas on tal trenn, seega nendel päevadel on väga raske õppimisega, kuna õhtuti peale trenni on ta üldiselt väga väsinud ega jõua keskenduda ja tülid on kerged tulema.
Päeval aga on enamasti nii, et ta telefonitsi küll lubab, et õpib ära aga alati on õhtul üle kontrollides pooled asjad tegematta. Ja mis kõige hullem, ta lähekski nii kooli kui mina siis tagant ei sunniks ja uuesti laua taha istuma ei saadaks ja ei käseks lõpuni teha.
Kuidas saaks lapses õppimise vastu rohkem huvi äratada? Koolis on raskused kuulamise, tähelepanu ja keskendumisega. Tegemist on väääääga rahutu poisiga, kes ei püsigi pudeliski paigal.
Kuidas lahendada seda küsimust võimalikult valutult, ma ei tahaks ju, et tal kooli ja õppimise vastu üldse huvi kaoks. Tema mängiks ja käikski trennis ainult, kui vaid saaks...kahju teisest kohe...
Esimese klassi laps vajab kindlasti vanemate toetust õppimisel ja oma päeva planeerimisel. Selles vanuses lapselt ei maksa oodata, et ta ise huvi üles näitaks (eriti poisslapsed) või mõistaks õppimise olulisust. Sisemine motiveeritus (teadmine, et õpin enda jaoks, mitte teiste jaoks) kujuneb enamasti põhikooli lõpuks. Enne seda õpitakse pigem ema-isa rõõmuks või mõnel muul välisel põhjusel. Üsna loomulik on ka see, et laps ise ie oska veel oma päeva planeerida ja seetõttu jäävad koolitükid tegemata, kui isa-ema last ei suuna.
Algklassid on just see magus aeg, kui saab kujundada lapse õpiharjuumusi ja huvi kooli vastu. Samuti tuleb lapsele õpetada keskendumist ja oma tegevuste planeerimist. Selleks tuleb lapsega koos õppida, mis ei tähenda tema eest koolitükide ära tegemist, vaid tema suunamist ja juhendamist. Olete väga õigesti talitanud, et lapse taas õppima saadate, kui ta tahab asju pooleli jätta. Praegu näete sellega küll vaeva, kuid hiljem on lapsel palju kergem õppimisega ise toime tulla
Kurjustamise ja karistamisest tasub aga hoiduda, sest siis kaob huvi ja koolirõõm sootuks. Hoiduge sinasõnumitest ("sul on jälle õppimata", "ma pean sind alati sundima" jne). Oma pahameelt väljendage pigem mina-sõnumitega ehk siis rääkige kuidas te ennast tunnete, kui peate mitu korda lapsele asju meelde tuletama või õppima sundima. Näiteks "Kui sul jäävad koolitõkid tegemata, siis ma pean sinuga koos õhtul õppima ja see on mulle väga väsitav ja tüütu. Ma näen ka, et sina oled väsinud ja siis me tülitseme. Mulle ei meeldi sinuga pahandada" jne.
Kui aga lapsel on asjad tehtud või ta saab õppimisega kiirelt hakkama, siis on tunnustus omal koha. Näiteks öelda talle "Mul on nii hea meel, et sul on asjad iseseisvalt õpitud. Ma olen sinu üle uhke. Nüüd on mul aega sinuga mängida".
Kui koolis on pikapäevarühm, siis tasub oma laps sinna saata ja sealsete õpetajatega koostööd teha (paluda, et nad jälgiksid erilise hoolega lapse õppimist jne). Kui laps on õhtuti ikkagi väsinud, siis see ei ole hea aeg õppimiseks. Hea oleks, kui koolitükid saaks päeval tehtud ja õhtul jääks vaid üle kordamine. Rääkige ka lapse klassijuhatajaga oma murest ja uurige, kuidas tema last koolis näeb ja kuidas last veel suunata.
Kui mahti saate, siis soovitan paar raamatut:
G. Burnett ja K. Jarvis "Õpime koos lapsega õppima"
G. Lindenfield "Enesekindel laps"
R. Fisher "Õpetame lapsi mõtlema"
