Mul on gümnaasiumis käiv tütar.Terve koolis käimise aja on tal olnud logopeed, oleme käinud õppeabi keskuses, öeldud , et tal on dysleksia. Gümnaasiumi emakeele õpetajat see ei huvita, teda ei huvita üldse mitte midagi, peale oma läbiviidava programmi, ta ei soovi kuulda midagi dysleksiast, ei soovi teha mingit koostööd, ega soovi mõista. Tema nõuab paberit ja ei garanteeri, et ta siis talle rohkem "2" ei pane. Hariduse andmisest pole siin kahjuks juttugi. Olen kurb, olen alati suhtunud õpetajatesse austuse ja lugupidamisega. Täna sain nagu puuga pähe, tütar nutab-pidev stress selle ees et saab taas halva hinde, ükskõik kui palju ta ei õpiks viib tema enesekindluse ja usu endasse nulli. Mida teha, kas ja kus on eestis tugirühmi või inimesi kes aitaks. Kus ja kes annab selle "paberi", mida õpetaja nõuab, ehk siis lõpeb see "mõistmatus" õpetaja poolt. Vähemalt siis saab seda paberi alusel nõuda. Dysleksia ei ole ju vaimupuue ja arst seda ei diagnoosi. Aidake head inimesed !
Õpivilumusete häired (nt düsleksia, düsgraafia) on nii nagu punapäisus, pruunisilmsus, tedretähnid ninal jne me ei saa ise valida kas meil on seda või mitte. Tegu on paratamatusega. Fakt on see, et sellise häirega inimesed on võimelised omandama kõrgharidust ja enamgi veel. Teie tütre õpetaja puudulikud teadmised ja sellest tulenev eelarvamuslik suhtumine teevad olukorra keeruliseks. Kui diagnoos on õpetaja seisukohast oluline, siis sellise diagnoosi paneb välja psühhiaater koostöös logopeedi ja vajadusel psühholoogiga.
Diagnoos pole paraku aga lahendus, küsimus on pigem selles kuidas nooruk suudab täita riikliku õppekava. Igal juhul oleks väga otstarbekas logopeediga regulaarseid kohtumisi jätkata, et tüdruk saaks pidevat toetust. Võibolla oleks olukorras lahenduseks see kui logopeed võtaks kontakti õpetajaga, teavitaks olukorrast ja annaks toetavat nõu õpetajale, mil viisil on võimalik igapäevases õppetöös adekvaatsemat koostööd saavutada. Selline infovahetus logopeedi ja õpetaja vahel peaks toimuma aga kindlasti tüdruku enda nõusolekul.
