Minu mure oma 2,3 aastase poja pärast on järgmine:
Septembrist läks poja sõime. Kaks nädalat käis mees temaga seal nö harjumas. Edasi läks juba nii, et laps jäi üksinda lasteaeda, alguses lõunani ning siis juba pikka päeva. Praegu on peaaegu novembri lõpp ja minu poeg pole siiani leppinud lasteaiaga, õigem oleks öelda sinna minekuga. Hommikul tõuseb laps kell pool seitse, kuna hilisem ärkamine lõppeb minu tööle hilinemisega, sest poiss lihtsalt nutab hüsteeriliselt ning ei lase endale midagi selga panna, ise karjub läbi nutu - ma ei taha lasteaeda, emme täna ei lähe lasteaeda eks, emme kuhu me täna läheme - lasteaeda ei lähe onju... Kui lõpuks riidesse olen ta saanud, siis viin näost punaseks karjunud ja higise lapse lasteaeda. Lasteaias pole harvad juhud, kus ma lihtsalt õueriideis lapsukese röökivana kasvataja kätte usaldan, endal klimp kurgus, sest pojast nii kahju - välja näidata ju ei tohi. Lasteaias rahuneb ta poole kuni pooleteise tunniga - terve ülejäänud päeva on ta väga hea laps, sööb küll vähe, kuid on seltsiv ja lõunauinakuga pole probleeme veel kordagi olnud. Õhtul kella nelja ajal hakkab jällegi nutma, siis kui juba teised lapsevanemad hakkavad oma lastele järgi tulema. Muudkui jaurab, et kus minu emme on ja millal emme tuleb. Kui mina siis viie ajal jõuan, ootab mind ees jällegi nutuse näoga pojake, vahest on ka juhtunud, et laps jookseb rõõmsalt minu juurde ning küsib muigel sui - emme kus sina käisid , emme mis sina mulle tõid... Koju minnes on laps pea alati rõõmus ning kui ma kodus küsin temalt, kas sul oli tore laseaias vastab ta alati jaa, räägime siis oma päevategemistest tema mulle ja mina talle ning kui lõpetuseks küsin, kas sa homme tahad lasteaeda minna - 99 korral 100st on vastus JAA, et siis ta saab mängida ja rattaga sõita jne...
Lisaks kõigele muule, on olnud laps ka haige, selle peaaegu kolme kuu jooksul kolm korda. Vahepeal oli päris pikalt kodus 1,5 nädalat. Praegu on ta jälle haige, küll mitte tõsiselt, kuid siiski. Haigeks ei jää ta lasteaias vaid nädalavahetustel kodus. Nüüd, möödunud laupäeval olime maal ja ta küsis mult vähemalt 30 korda - emme kas homme ei lähe lasteaeda, ma vastasin järjekindlalt, et ei lähe pojake, mitu päeva oleme maal ning lõpuks oli mu ehmatus suur, kui laps mulle õhetava näoga otsa vaatas ja kraadides oli palavik peaaegu 38C. Vahetult ennem seda mürasime ja musitasime ning ma ei näinud vähimat märki lähenevast haigusest.
Olen teinud tal esmaspäevad lasteaiavabaks st ta käib sõimes teisipäevast - reedeni.
Mida ma peaksin temaga tegema? Olen juba tõsiselt tüdinenud nendest nuttu ja võitlust täis hommikutest. Olen temaga ilusti rääkinud, teda süles rahustanud, olen ka tutistanud ja riielnud, pakkunud talle tema lemmik mänguasju kaas, need lendavad laia kaarega koridori nurka ise ütleb juurde ma ei taha seda kaasa võtta - mitte miski ei aita, ainuke asi mis nutu lõpetab on see, kui ütlen, et täna ei lähe lasteaeda, täna läheme taadi juurde - muidugi on see meil eelnevalt, juba õhtul kokku lepitud, nii ei ole olnud, et tema nutu lõpetuseks seda ütlen. Kokkulepped teeme õhtul ja hommikul neid ei muudeta - sadagu või pussnuge
Äkki peaksin ta üldse lasteaiast ära võtma? Proovima uuesti algusest st hommikupoolikul ilma söökideta teda lihtsalt sinna mängima viia? Kuna meie issi on tööga väga hõivatud ning viibib kodus vaid paaril tööpäeval, saaks tema poissi taasharjutada lasteaiaga. Muudel päevadel on meil vanavanemad lähedal, kes rõõmuga poja enda juurde võtaksid.
Loodan, et mu jutt ei saanud nüüd väga hüplev ning segane.
Võibolla oskate aidata hüva nõuga - mida teha sellise lapsega kes ei taha lasteaeda minna...
Keegi oska ennustada ja garanteerida Teile, kuidas lapse suhtumine lasteaeda aasta pärast välja näeb. Saan aru, et Teil on suurepärane vanavanemate ressurss alternatiiviks sõimele. Lapse psüühilise arengu poole pealt rääkides siis 2 eluaasta on hell periood ärevus lahutamise osas on mõnevõrra tugevamalt väljendunud. Siin on mõistagi individuaalsed erinevused mõned lapsed on tundlikumad kui teised. See on vanus, kus on väga oluline emotsionaalne sidusus ja laps on eriti haavatav. Orienteeruvalt 2-3 aasta vahel hakkab tõusma lapse huvi ja soov olla omaealistega koos, siis on ka harjutamine lasteaiaga üldjuhul lihtsam.
Mina soovitaksin Teil enda jaoks selgelt läbi mõelda, mis on Teie ja lapse vajadused. Kirja lugedes võib aru saada, et lapse vajadus on olla enda jaoks tuntud turvaliste täiskasvanud lähedaste inimestega koos ja see ressurss on ka olemas. Mis Teie vajadus on? Miks on Teie jaoks oluline, et laps käiks sõimerühmas? Kas Teie soovi taga, et laps kohaneks lasteaiaga on hirm, et kui praegu asi katki jätta siis võib järgmine aasta olukord hullem olla? Seda milline on olukord järgmine aasta ei tea keegi: võimalik, et laps on vanem, küpsem ja läheb heal meelel lasteaeda sest seal saab teistega mängida. On ka võimalik, et järgmine aasta on kohanemine samamoodi problemaatiline. Igasuguse harjutamise juures on oluline järjepidevus. Arvan, et lapse jaoks on väga raske kohaneda olukorras, kus ta tajub, et ka vanem pole päris kindel oma toimetamise õigsuses. Seega oleks mõistlik võtta vastu ühene läbimõeldud otsus. Kui Te otsustate sõimerühma kasuks, siis mõelda läbi kindel plaan: kui Teil on võimalik lapsele teha poolikuid päevi ja/või vaba päev et see toimuks lapse jaoks rutiinselt. Kindla kava kohase harjutamisega on vähem protesti ja harjumine lihtsam.