Minu 4a lapse rühmas on üks poiss kellega on pidevalt probleeme. Minu oma täiesti kardab juba seda. Tavaline on situatsioon, kus see poiss nt tõukab minu poega või siis narrib. Ta oskab seda aga nii kavalalt teha, et ta kunagi kasvatajale vahele ei jää. Nii ei näe kasvatajad ka seda, et minu poissi kiusatakse. Mina sain sellest teada eelmisel kevadel, kui poiss paar korda nuttes rühmast ära tuli. Proovisin kasvatajaga siis rääkida, kuid tema ütles, et ah võib-olla mängu hoos juhtus üks teist tõukama või midagi taolist. Mõtlesin alguses, et võib-olla tõesti on kasvatajal õigus. Kuid siis hakkasin tähelepanema, et iga kord kui see nn kiusaja lasteaias oli, siis minu poiss oli õhtuti päris õnnetu. Ma kardan aga, et kui ma nüüd uuesti lähen kasvataja jutule, siis ta saadab mind jälle kuupeale. Või peaksin otse selle poisi emaga rääkima? Tundub, et probleem on ainult minu lapsel, teised vanemad ei ole sellest kunagi rääkinud.
Tere!
Teil on tõsine mure, mis küllap tuttav paljudele lastevanematele. Antud olukorras vajab laps Teilt igal juhul toetust, kinnitust, et ta saab abi ja võib loota täiskasvanule.
Kahtlemata olete kurb ja pettunud, et kasvataja justkui ei võtnud Teie muret tõsiselt, kuid seepärast ei tasu veel kasvatajat pelgama hakata. Teie olete lapsevanem, vastutate oma lapse heaolu eest ja lasteaias olemise ajaks olete osa sellest vastutusest kasvatajale üle andnud. On täiesti loomulik rääkida kasvatajale, mida olete lapselt kuulnud ja paluda tal toimuva suhtes tähelepanelik olla. Sageli ei märka kasvataja väiksemaid probleeme (Teie lapse jaoks pole see mingi väike probleem, mõtlen sellega pigem seda, et Teie laps ilmselt lärmi ei löö, kui teda kiusatakse ja seega teisi ei häiri.) Kuid just õigeaegne reageerimine tekkinud probleemidele aitab vältida nende kasvamist suurteks konfliktideks. Paraku ei ole alati ka kasvatajatel vajalikke oskusi taoliste olukordade efektiivseks käsitlemiseks.
Oma lapsel saate aktiivse kuulamise abil aidata vabaneda tekkinud rasketest tunnetest. Ainult sellest siiski ei piisa. Et lapse enesehinnang ei kahjustuks ja turvatunne säiliks,on vaja muutust, mis saab tulla täiskasvanu kaudu.
Perekoolis käinud lapsevanemad kasutavad sellisel puhul lastevaheliste konfliktide vahendamise oskust. Ja on hämmingus selle kasutegurist. Kirja teel on seda raske edasi anda. Arvestades, et see on üks raskemini omandatavaid, aga samas ka olulisemaid oskusi, oleks kõige kasulikum minna Gordoni perekooli.
Lastevaheliste konfliktide vahendamine seisneb selles, et kuulatakse aktiivselt mõlemat last. Muidugi on vaja enne võtta ühendust teise lapse vanematega, et oleks nende nõusolek. Ja kasvatajale ütlemata ei saa minna teise lapsega rääkima.
Jutuajamine ise võiks alata nt.sõnadega:....(Teie lapse nimi) oli eile õhtul väga õnnetu, sest sa ....(teise lapse käitumise kirjeldus, st. see, mida ta tegi või ütles. NB!!! iGAL JUHUL VÄLTIDA SINA - KEELT!). Ma tahan teilt mõlemalt kuulda, kuidas see juhtus. Siis saab kuulata aktiivselt mõlemat last, säilitades neutraalsuse, olles valmis mõlemast aru saama ja nende juttu ümber sõnastama. Lõpuks peaks saama mõlemad lapsed Teilt selge sõnumi, et Te ei luba oma lapsele liiga teha. Ja arutama koos, kuidas järgmisel korral sellises olukorras käituda.
Kahjuks enamik vanemaid ei valda seda oskust. Õpetatakse oma last kas mitte välja tegema, vastu ütlema, kasvatajale rääkima, halvemal juhul on vanemad koguni ähvardanud teist last. Just sina-keele kasutamine sellises olukorras on üheks põhjuseks,miks laste käitumine ei muutu. Mõnikord on abi ka teise lapse vanematega rääkimisest, kuid see oleneb nende vanemate suhtumistest ja kasvatusoskustest. Kui laps seepeale kodus nahatäie saab,ei muutu midagi paremaks.
Seevastu otsekontaktis kogeb laps, et teda võetakse tõsiselt ja kui sina-keelt ei kasutata, vaid aktiivselt kuulatakse, on ta palju motiveeritum oma käitumist muutma. Eriti, kui märgatakse ja tunnustatakse ka paremaks muutunud käitumist.
Kuid tõesti ei oska ma seda kirja teel paremini edasi anda.
