Mul on suur mure oma teismelise poisi pärast. Ta ei taha kooli minna, juba muretseb selle pärast. Probleem on kiusamises - teised narrivad, nöögivad, eriti üks poiss. Kui seda poissi ei ole, siis on kõik korras, kui too on kohal, siis tabab minu poega suur masendus. Mul on tunne, et ta ei naerata üldse enam ja on kaotanud kogu oma rõõmu.
Kasvatan teda üksinda ja olen nii väga mures, et mida küll ette võtta.
Koolikiusamisega on seotud mitmed lapsed. Ainult kiusatavaga tegelemine ei vii enamasti sihile. Tegutsema peab terve klassiga. Seda ei saa teha lapsevanem (kindlasti ei maksa vanemal minna klassi kiusamisest rääkima, see ajab asja hullemaks). Siin võiks paluda abi klassijuhatajalt ja/või koolipsühholoogilt. Alustuseks tuleks pojalt küsida, kuidas ta suhtub sellesse, kui koolist ka mõni täiskasvanu probleemi lahendamisse sekkuks ja kes see täiskasvanu olla võiks. ?Ma näen, et see on sinu jaoks suur probleem. Ma olen valmis sind aitama ja toetama. Ja mul on üks mõte, kuidas seda teha võiks. Kuidas sa suhtud sellesse, kui me palume abi õpetajalt/koolipsühholoogilt?". Algul on laps tõenäoliselt täiesti selle vastu. Kui nii, siis kasutades aktiivse kuulamise tehnikaid, saame tema hirmu veidi maandada. "Ma näen, et kooli minek hirmutab sind väga", "Ma saan aru, et sa kardad veidi õpetajat ja arvad, et ta võib asja hullemaks ajada?" jne. Kui laps on piisavalt enda hirmudest jaganud, on tal lihtsam mõista seda, et ilma kooli abita sekkuda eriti ei saa.
