Mure seineb selles,et minu 3-aastane tütar ei taha kuidagi hommikuti lasteaeda jääda. Hommikul kodust välja minnes on rahulik, teeme oma musid-kallid kenasti ära, soovime teineteisele ilusat päeva. Aga lasteaias hakkab trall pihta - küll ta leiab seal igasuguseid asju,mille pärast hakata pisaraid valama (küll on riided pahasti kappi pandud, siis on riided liiga kõrgel, jne.). Viimasel ajal tulevad üldse tal pisarad kergelt ja ärritub kergesti. Rühma minnes ikka nutab ja tahab mitu-mitu korda tsau ja musi teha. Lõpuks jääb ikka nutma. Aga see pidi olema natukest aega, siis pidi hakkama rõõmsalt mängima (seda räägivad kasvatajad). Mina aga olen nii mures,et mis toimub, mis paneb teda sedasi käituma. Kas see,et emme jääb väikese õega koju? Kas peaksin tema ka mõneks ajaks koju jätma? Või pean selle probleemiga psühholoogi poole pöörduma? Suured tänud vastuse eest! Olen väga mures
Kallis, mures ema! Kirjast nähtub, et olete väga hooliv ja armastav ema oma lapsele. On raske ja valus näha oma lapse pisaraid. Tahate teada, mis on sellise käitumise põhjuseks? Abivahendiks siin võiks olla aktiivne kuulamine. Sellise kuulamise ajal peegeldame lapsele tagasi tema öeldud mõtteid ja tundeid ja nii saab olukord selgemaks teie mõlema jaoks. Püüan teile anda pisikese näidise kuulamise kohta. Täpsemalt saate lugeda Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" ja veel parem, kui leiate võimaluse osaleda Gordoni perekoolis.
Kuulamise jaoks on vaja aega ja rahulikku kohta. Laps võiks olla rahulik, puhanud ja heas tujus. Öelge lapsele ": Mul on üks probleem ja ma tahaksin sinuga sellest rääkida. Kui me läheme hommikul lasteaeda ja sa hakkad nutma, saan ma aru, et sa oled õnnetu ja arvan, et sulle ei meeldi lasteaias. " Siinkohal tehke paus ja andke lapsele võimalus vastata. Oletame, et laps vastab nii:" Ei meeldi, sest ma ei saa seal mängida nende asjadega, millega tahaksin." Teie:" Sulle ei meeldi see, et sa ei saa mängida nii nagu ise tahaksid." Laps:" No jah ja peale selle lõhuvad teised alati minu ehitatud maja ära." Niimoodi kuulates ja peegeldades võite jõuda tulemuseni, kus selgub, et mänguasjad pole kõige olulisemad vaid hoopis midagi muud. Lapsed on väga erinevad ja mis neid nutma paneb, seda niisama ära ei arva. Kui nüüd mõelda, et lastel on ajataju hoopis teistsugune, kui meil, täiskasvanutel, siis võib lapse kurvaks teha lahkumise valu. Ka meie kurvastame, kui meie kallid inimesed lähevad pikemaks ajaks eemale. Lapse jaoks võib päev olla sama pikk kui kuu või kaks meie jaoks. Ja meie oskame ju oma tunnetega toime tulla, kuid laps ei oska teisiti, kui nuttes. Kindlasti olge rahulik ja mõistev, kui laps nutab. Ka seal kohapeal võite talle tema tundeid peegeldada. " Ma näen, et sa oled kurb ja nutad." Sellest võib piisata, et laps saab oma mure välja öelda. Pole põhjust karta, et selline vestlus teeb teda veel kurvemaks. Ta võib isegi rohkem nutma hakata, kuid see tuleb sellest, et ta saab aru, et te mõistate tema tundeid ja ta julgeb neid välja näidata. Kui ta saab need välja rääkida või nutta, siis võib selline käitumine muutuda ja probleem kaob. Olge ise rahulik, sest see annab ka lapsele tuge ja kindlust. Kinnitage oma armastust, nagu olete seni teinud ja kuulake oma kallist last. Usun, et olukord laheneb.
