Sarnane probleemipüstitus oli nädala sees ka Lapse arengu teema all. Põhjendasin seal ropendamise tausta järgnevalt:
Seda võib julgelt nimetada eakohaseks käitumiseks. Selles vanuses on eakaaslastegrupi arvamus väga oluline. Gruppides on ka omad teatavad käitumis- ja suhtlemisreeglid. Ebatsensuursed sõnad võivad mingil perioodil olla kõrgendatud tähelepanu all püütakse üksteist ka ületrumbata verbaalsetes väljendustes. Oma staatust grupis püütakse igati säilitada järgides grupi nn norme. Noormeeste puhul loetakse ropendamist ka üheks läheduse märgiks nii kummaline kui see ka pole. Omavahelises suhtlemises esineb ropendamist noormeeste puhul tihti ka selleks, et väljendada üksteisele kamraadlikust. Ainult lähedaste sõprade ring on piisavalt turvaline selleks, et lasta kõlada pikantsematel sõnadel. Seda võib nimetada maskuliinseks eripäraks. Tütarlastegrupis on omad viisid väljendamaks head sõprust ja läbisaamist (kallistamine, käest kinni käimine jms).
Muuhulgas annab vanus märku ka esimeste seksuaalsuse ilmingute olemasolust. Arvata võib, et ropendamine on ka üks väheseid viise kuidagi seda tekkinud sisepinget selles eas realiseerida. Seega võib ropendamist pidada varases murdeeas ka seksuaalsuse väljendusviisiks.
Kuidas siis käituda? Üsna lootusetud on pikad vestlused ja moraliseerimine. Võib proovida rääkida kaudselt, et sellised sõnad on olemas aga enamike jaoks tekitab see ebamugavust/ kohmetust. Samuti paneb mõtlema, mis on sellel sõnavara kasutajal viga või mis on juhtunud. Kui kool on võtnud nõuks rakendada mingeid sanktsioone nooruki suhtes, siis see õpetab noormehele et tema käitumisel on teatavad tagajärjed. Ka selline seos tuleb murdeeas omandada: minu käitumine-tagajärg seos. Arvestades tema ealist protestivaimu on see üheks vahendiks kuidas saada tähelepanu, väljendada oma meelsust jne.
