Laps läks sügisel I klassi. Panime ta kodulähedasesse tavakooli, et lapsel oleks lihtne ja turvaline koolis käia. Eliitkoolidesse ei hakanud katsetama, kuigi oleks võinud, sest laps on tegelikult lahtise peaga: luges juba 5-aastaselt soravalt, arvutas kooli minnes 100 piires vabalt, ka ei olnud tal mingeid probleeme sotsiaalses vallas.
Tänaseks on selgunud, et klass, kuhu laps sattus, on probleemne: umbes pooltel lastest on ka jõulude eel lugemisega suuri raskusi ja õpetaja sõnul teeb muret ka distsipliin (kaklused vahetunnis, karjumine tunnis jne).
Näen, et mu laps lausa taandareneb koolis, tal on tundides igav ja tema huvi õppimise vastu hakkab kaduma. Hea on see, et vastumeelseks pole kool siiski muutunud ja klassikaaslastega saab laps kenasti läbi.
Õpetajaga olen juba personaalselt rääkinud ja küsinud, kas oleks võimalik anda tublimatele lastele lisatöölehti või muid lisaülesandeid, et ka nende huvi õppetöö vastu alal hoida. Õpetaja (iseenesest tundub meeldiv inimene, aga on pensionieelik ja tõenäoliselt oma tööst veidi tüdinenud) arvas, et seda on keeruline organiseerida, kuna kogu tähelepanu läheb rüblikute ohjamisele.
Mida sellises olukorras teha soovitaksite ? Tegeleksite ise lapsega õhtuti kodus, et siiski teatav areng toimuks ? Räägiksite veel õpetajaga ja paluksite oma lapsele eritähelepanu pöörata ? Püüaksite kooli vahetada ja järgmisest õppeaastast last eliitkooli panna (seda muidugi tingimusel, kui laps on nõus kooli vahetama)?
Lööksite käega ja vaataksite, äkki läheb olukord tulevikus ise paremaks ?
Teie kirja lugedes saan aru, et lapsel on kooli suhtes tekkinud vastumeelsus, sest tundides kulub õpetajal palju energiat tunnikorra tagamisele ja õppetöö ei ole nii tihe kui võiks olla. Nii võib tõesti juhtuda, et laps koolist tüdineb ja on kahju, kui see toimub esimeses klassis.
Esimene pool aastat on sageli selline aeg, kui õpetaja tegeleb klassis piiride kehtestamisega ja lapsed saavad selgeks, mis reeglid koolis on. Nii võib klass olla algul rahutum. Kuid see ei ole põhjus, miks peaks mõni terasem laps tunnis igavust tundma. Kindlasti ei maksa Teil asjale käega lüüa ja oodata, et asi paraneb. Samas ei kiirustaks ka koolivahetusega, sest lapsele on see suur muutus ja keegi ei taga, et uues koolis ei kordu sama probleemi. Enne suuremaid otsuseid võiksite arutada veel õpetajaga ja koolipsühholoogiga (kui seal koolis on, sest temagi peaks klassis toimuvaga kursis olema) ning miks ka mitte õpppealajuhatajalt nõu küsida. Ennekõike aga soovitaks õpetajaga veel rääkida. Ehk ta siiski leiab võimaluse tunnis lisaülesandeid anda. Kui laps peale koolipäeva jaksab kodus lisaülesandeid teha, siis võite neid õpetajalt ikka küsida. Kuid parem oleks, kui koolirõõm ja teadmised ikka koolist tuleksid.
Kuidas aga õpetajaga rääkida nii, et jutuajamisest tuleks maksimum kasu? Kahjuks ei tea, kui pikalt olete siiani õpetajaga rääkinud. Ühe soovitusena julgustaks Teid leidma aega veidi pikemalt õpetajat kuulata. Võib tunduda kummaline, et miks Teie peaksite teda kuulama, pigem võiks ju vastupidi olla. Siisiki, las tema räägib ennem, kuidas ta asja näeb, mis lahendusi mõelnud ja mida selle olukorraga seoses tunneb. Teie kirjast tundub, et õpetaja on ise hädas. Kui tahate, et Teid kuulataks, siis tuleb kuulaja ennem ette valmistada ja anda talle märku, et Te saate temast aru.
Kuulamiseks võiksite kasutada aktiivset kuulamist. Näiteks "Te olete väsinud korra tagamisest", "Kogu jaks läheb tunnis korra loomisele, et lisatöödele ei saa mõelda" jm. Ehk siis peegeldada tagasi õpetaja olukorda (nii kuidas see Teile tundub). Alles peale kuulamist võiksite veelkord rääkida, millised on Teie soovid. Näiteks "Mul oleks väga hea meel, kui mu laps saaks tunnis veel mõne lisaülesande. Ma kardan, et muidu ta ei tunne enam õppimise vastu huvi".
Ilmselt võiksite lisaks uurida klassi teiste lapsevanemate arvamusi. Ehk leiate neilt ka mõne mõtte, kuidas edasi.
Lugupidamisega,
Kadri Järv
Gordoni Perekooli koolitaja
