Meie SUUR mure on järgmine.Tütar on 2,4 aastane ja hakkasime sõimes käimist harjutama kuu aega enne kahe aastaseks saamist.Kõik oli nagu hästi,oli juba suve algus,päike paistis ja lapsele meeldis sõimes väga.Sõi ja magas kohe algusest peale ilusti teistega koos.See kestab kõik praegusenigi nii, väljaarvatud hommikune hetk riidekapi juures.Veel välisukse juures ütleb ta mulle naeruse näoga,et emme tuleb mulle pärast järgi ja mina naeratusega vastu,et loomulikult ja kallistan teda.Nii kui jõuame riidekapini on nutt lahti,et ei taha rühma minna(vahepeal tahtis tudu-tuppa nutma minna,siis tahtis ainult emmele jonnida ja nüüd viskab kõhuli maha ja karjub nii kõvast,kui jaksab).Olen temaga koos rühma läinud ja seal mingi aja olnud,olen temaga rääkinud ja süles hoidnud(lootuses,et rahuneb),olen riielnud,et nii ei ole ilus,jne.Nüüd juba mõned päevad ise autos nutnud,teadmata mida teha.Ainus lohutus on see,et mõlema kasvataja väitel on nutt möödas 2-5 minuti jooksul peale minu lahkumist ja siis pole terve päeva jooksul majas paremat last,kui meie hommikune jonnipunn.Järgi minnes palub ta mul pea alati oodata,et ta mängib natukene veel.Nii on see kestnud juba kaks kuud.
Sellisele murele on ühest lahendust raske pakkuda. Ilmselt tuleb katsetada erinevaid viise. Pakun siin mõned. Kindlasti võib proovida Anne pakutud lahendust, et isa (või vanaema- vanaisa) viivad lapse. Siis on üleminek leebem. Ema võib proovida aktiivset kuulamist . Võib olla on õige hetk ukse juures, kui laps ütleb, et ema tuleb mulle pärast järele. See on lapse jaoks tõenäoliselt viimane hetk, kus ta veel oma tunnetega toime tuleb. On see siis hirm, et ema ei tule,või midagi muud. Edasi saab tunne lapsest võitu ja siis ongi käes see nutt. Mida seal ukse juures võiks teisiti teha. Mitte kinnitada, et tulen vaid peegeldada lapse oletatavat hirmu. Nt nii"Ma saan aru, et tunned muret, kas ma ikka tulen sulle järele?" Ärge rutake kinnitama, et tulen, tulen, vaid oodake lapse vastus ära. Kui ta hakkab nutma, siis saate peegeldada,et" sa oled tõesti kurb, et pead emast lahus olema" või "sa oled tõesti väga kurb, kui nii kõvasti nutad" või "sul on tõesti suur hirm, et ma ei tule sulle järele" jne. Kui laps vastab teile, siis saate tõenäoliselt mingi vastuse, mida ei oska siin välja pakkuda. Laste mõtted käivad väga äraarvamatuid radu ja nad mõtlevad välja täiesti uskumatuid asju, mis siis hirmu tekitavad. Igal juhul saate oma lapse kohta rohkem teada. Kindlasti tasub aga meeles piadada, et selline kuulamine võib aega võtta pool tundi ja isegi rohkem. Kui sellist aega pole, ei tasu seda proovima hakatagi. Selle asemel tasuks lugu kodus ette võtta. Väljendada lapsele, et mul on probleem. Mulle ei meeldi, kui sa lasteaias nii õnnetu oled ja seal riidekapi ees põrandal karjud. Arutame seda asja, mida saaks teha, et sa läheksid rahulikult lasteaeda. Lapse vastuseid tuleks peegeldavalt kuulata ja vajadusel kasutada võitja võitja probleemilahendust. Neist oskustest saab lugeda Th. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Arvan, et tasuks siiski proovida olukorraga midagi ette võtta, mitte oodata, et ehk möödub kunagi ise. Proovige ja küsige ka teistelt emadelt, mida nemad on sellisel juhul teinud.
