Just nii, "ebaõpilaslik käitumine" nimetatakse seda, millega meie 13a. poeg (minule küll kasupoeg, 1,5 aastat alles) koolis tegeleb. Kaebavad kõik aineõpetajad ja ilmselt see hõlmab kõike: tunnis ringijalutamist, vahelehõikeid jms. Õppeedukusest ma parem ei kõnele: 7 kl. sai koos suvetööga. Kodus erilisi probleeme ei ole. Kiita küll midagi ei saa, aga väidetavalt teismelised ongi sellised. Kuna minu lapsekasvatuspraktika on väga üürike, ma ei ole temaga koos kasvanud, siis ei oska ma ka midagi suurt teha.
Isa tahaks rangemaks ja kontrollivamaks minna, aga ma kahtlen, et kas "surve all" asjad mitte hullemaks ei lähe. Õppimist ei saa ju ometi 7 kl. lapsel järjepanu kontrollida (mina oleksin saatnud oma vanemad selles eas küll pikalt kui nad nii hoolikalt iga päev küsiksid, kas õpitud, nagu mina praegu teen. Vastus on ette teada: õppida ei olnud.
Poisi kommentaar teemal kuidas koolis läks on alati "normaalselt".
Eelmisel õppeaastal käis noormees psühholoogi juures. Viimase otsus: erilisi pingeid poisil ei ole, laske samas vaimus edasi ja pidage veel paar aastat vastu ehk siis hakkab maharahunema. No paari aasta pärast on ta koolist väljavisatud kui nii edasi läheb.
Klassijuhataja soovitus: minge psühiaatri juurde. Minu arust peale püsimatuse ning emotsionaalsuse ei ole noormehel suurt viga. Ja kodus need vead ei häiri eriti.
Poisi ema peab noormeest sõnakuulmatuks. Osaliselt on tal nüüd õigus, aga minul sellel teemal temaga eriti probleeme ei ole. Ja kahjuks ei oska ma ka tema emaga suhelda.
Ma olen ennegi sellel teemal siin vestelnud. Ma tahaksin teada, kas on mingit kirjandust või midagi muud, kus kasuvanemad saaksid õpetust neile äkiliselt tekkinud kohustuste osas.
Kas Tallinnas on laste psühhiaatreid, kes selliste lastega tegelevad ja kuidas nendega kontakti võtta.
Kas on foorumit, kus kõnelevad nn. probleemsete laste lastevanemad.
Ma ei tea mida veel küsida, sest asi on väga tõsine.
Mul on tõeliselt hea meel, et selle kirja kirjutasite ja püüate oma kasupoega aidata. Tundub, et teil on head suhted ja noormees ilmselt arvestab teiega. Seetõttu ta kodus selline normaalne ongi. Mida siis öelda? Alustaks lõpust, ehk kuidas laps on kodus ühtviisi ja koolis hoopis teisiti. See on üpriski levinud ja tekitab paljudes lastevanemates arusaamatusi. Teatavasti on teismelise jaoks väga olulised suhted eakaaslastega. Kodus neid pole ja võib arvestada vanematega ja olla nende nõuete järgi. Koolis on oluline olla sõprade poolt hinnatud, nn "tegija". Sageli teised tunnustavad neid, kes julgevad "ebaõpilaslikult" käituda ja kes õppimisega ei hiilga. Teine põhjus võib olla see, et kui noormehel on pingeid ( ja tõenäoliselt neid on, sest saan aru, et vanemad läksid lahku ja ta elab nüüd isa ja teiega e. kasuemaga), siis peab ta neid kusagil välja elama. Kirjast on näha, et kodus ta seda ei tee, järelikult polegi muud kohta, kui kool. Ja kui seal seda ebaõpilaslikku käitumist veel teiste poolt tunnustatakse( kasvõi naeruturtstusega), siis see ainult süveneb. Mida saate teha? Kuna teil on head suhted, siis püüdke noormehega üks pikem jutuajamine maha pidada. Saan aru, et teie jaoks on tema käitumine koolis mittesallitav. Seega andke talle üks mina teade, mis annab teada, kuidas tema käitumine teile mõjub ja millised tagajärjed sellel on. Siin üks näide võimalikust mina teatest:" Kui sa koolis tunnis ei kuula ja räägid hoopis muust, siis ma olen murelik, sest ma kardan, et sul jääb kool lõpetamata ja siis on sul raskusi eluga toimetulekul ja töö leidmisel." Pange tähele, et mina teates me räägime oma tunnetest ja mõtetest seoses teise inimese käitumisega. Mitte ei mõista tema käitumise üle kohut. Oletame, et poiss vastab midagi sellist:" See pole mingi probleem, lähen välismaale tööle. Ära karda, ma ei jää teie kaela peale elama." Vastake talle peegeldava kuulamisega:" Ma saan aru, et sa oled üsna kindel, et leiad välismaal tasuva töö ja saad ilma meie abita hästi hakkama." Selline kuulamine aitab teisel ennast avada ja samal ajal näitab, et püüate teda mõista. Kui soovite poisile oma positiivset suhtumist väljendada, siis ärge öelge, et sa oled kodus ju nii meeldiv ja tore, kuidas sa siis koolis ei saa oldud, vaid näidake konkreetselt käitumisi, mis teile meeldivad. Nt nii:"Ma olen tõesti huvitatud, et sul tulevikus hästi läheks, sest sa meeldid mulle. Mulle meeldib, kuidas sa väikese õega mängid, ja see, et sa oma tuba koristad ja minu palve peale ...... teed. Kui selguvad põhjused, miks poiss koolis nii käitub, siis küsige temalt ideid, kuidas olukorda saaks nii lahendada, et kool saaks lõpetatud. Oskusi kõige eelneva rakendamiseks saab Thomas Gordoni raamatust "Tark lapsevanem". Võiksite siiski veel külastada ka psühholoogi. Kui lähete sama psühholoogi juurde, siis esitage konkreetne palve, mida soovite saada. Nt. et kuidas jõuda selleni, et noormees kooli lõpetaks? Võite mõelda ka psühholoogi vahetamisele, sest erinevad psühholoogid valdavad erinevaid teemasid. Ka psühhiaatri külastamine pole paha mõte, sest võib olla sobib noormehele koduõpe või muu alternatiivne õppevorm. Selle tarvis on vaja arsti diagnoosi ja ettekirjutust. Probleemiks võib siin olla teismelise vastuseis ja hirm, et tembeldatakse ebanormaalseks. See omakorda võib probleemset käitumist süvendada. Soovin teile mõistvat suhtumist ja suurt südant, et kasvatada ühest haigetsaanud mehepojast mees.
