Eks ta iga sügis ole vist nii, et igal emal on oma lasteaia mure... või siis ka rõõm.
Ja kuna jagatud mure on ainult pool muret, siis ma hea meelega jagaks ja kui keegi oskab nõu anda, siis ma oleks äärmiselt tänulik.
Olen oma 1.a10 kuud tütrega käinud sünnist saati nii võimlemas, ujumas või laulmas. Minu arust on ta hästi seltsiv, rõõmus ja julge laps. Kui ma siis sellel sügisel teda sõime panema hakkasin, ütlesin kõik, kes teda tunnevad, et sul ei tule temaga küll probleeme...
esimene kord kui ta kolmandal päeval tunniks sinna üksinda jätsin, leidsin ma õuest nutva lapse ja kasvataja ütles, et keegi oli temalt seal mütsi kiskunud ja siis ta oli nutma hakanud ja ennast lohutada ei lasknud....
Järgmistel päevadel oli teine kasvataja. kes juba peale hommikusööki ütles, et ma võin ta sinna üksi jätta. Tagasi tulles leidsin rõõmas ja isukalt sööva lapse lõunalaua tagant. Kasvataja veel kiitis last, et nii tubli ja ei nuta siin midagi ... ja kui nutab, siis laseb ilusti lohutada ja mängib edasi.
Lasteaeda minekuga ei ole mingit muret ja sinna jääb ta ilma igasuguse nututa ega näita ka muud moodi välja, et ta ei tahaks ... ja nii käis ta siis rõõmsalt nädal aega ja samal ajal oli tööl üks ja sama kasvataja...
Täna hommikul oli siis jälle see kasvataja,kellega ta nuttis ja kes juba ukselt ütles, et ahh sina oled see laps, keda puutuda ei tohi. Kuna laps ise rõõmsalt juba puzzlede juurde jooksis, siis lubasin mina lihtsalt talle lõunaajal järgi tulla nagu iga päev.
Kohale jõudes leidsin koridorist pesuväel nutva lapse! Kasvatajat nägin ainult läbi magamisruumi akna, kes näitas, et paluks meil vaikselt võtta, sest osad juba lähevad magama ja söögitädi ütles ainult, et ei lasknud kedagi endale ligi ja nutab juba ammu... õuest tulles, aga tema ei tea mis seal juhtus kuna tema oli toas...
Pärast garderoobis üks vanaema ütles, et ta nuttis juba õues tükk aega ja keegi ei teinud tast seal välja....
Mind nähes rahunes ta ilusti maha ja näitas kuidas ta kõik pissi oli esimest korda lasteaias potti teinud ja sõi koos minuga veel suure taldrikutäie suppi.
Hommikul lasteaeda tulles oli üks teine nuttev laps majandusjuhataja süles, mitte kasvataja....
Lisaks esimene kord, kui ma ta nutvana sealt eest leidsin, siis see kasvataja keelas mul last süles hoida, et neil siis pidavat olema raske teda harjutada...
Minu mure ongi nüüd järgmine...
Niimoodi nutvat last olen mina tema elu jooksul näinud ainult 2 korda ja need mõlemad korrad on olnud lasteaias, selle kasvatajaga koos olles.
Ja mida siis nüüd teha?
1. Võtta laps üldse lasteaiast ära ja tõdeda endale, et minu arust on ta liiga noor ja ma traumeerin teda ilma asjata
2. Leppida ise ja lasta ka lapsel harjuda, et näe osad inimesed ongi sellised, kes sind ignoreerivad ja alati ei olegi kedagi, kes sind lohutama tormab.
3. Rääkida kasvatajaga, mis arvestades mind kui mures ema ja teda kui keskealist ületöötanud kasvatajat, ei tooks asjasse mingit positiivset lahendust. Minu laps talle küll siis rohkem meeldima ei hakkaks
4. Rääkida kellegi kolmandaga?
5. Mõni muu lahendus?
Kirja lugedes jääb mulje, et teie tütar on seni saanud püsivat, jagamatut tähelepanu, mis kahtlemata on lapse esimestel eluaastatel hindamatu väärtusega. Esimestel aastatel pannakse alus lapse turvatundele, vanema hool ja emotsionaalne ja füüsiline kohalolek on selleks erakordselt oluline. Lasteaed, kool jne on kohad, kus ka ideaalsemate tingimuste korral pole võimalik õpetajate/kasvatajate tähelepanu suunata vaid ühele lapsele. Lasteaia või kooliküpsuse üheks teguriks on lapse valmisolek toime tulla jagatud tähelepanuga. Igal juhul on jagatud tähelepanuga toimetuleku õpetamine lapsele raske.
Kindlasti ei ole siinkohal tegu nn ärahellitatud lapsega, vaid kurva tõsiasjaga, et laps peab mingil hetkel hakkama toime tulema ilma vahetu kontaktita, mis tal on emaga. Mil viisil ja kuidas seda igapäevastes toimetustes harjutada, on igaühe isiklik otsus. Kindlasti ei tohiks see riivata lapse turvatunnet, ometigi on lapsel oluline õppida ja kogeda ümbritseva keskkonnaga üha iseseisvamat toimetulekut.
Ei saa välistada, et aastate pikkune lasteaiakasvataja kogemus võib uinutada võime näha iga lapse individuaalset ja erakordset lasteaiakohanemist. Nii nagu kirjast ka näha, ei anna tõesti mingit tulemust see, kui alustaks koostöösuhet kompetentside kahtluse alla seadmisega. Seega, võiks mõelda mil viisil toetada pahatihti ülekoormatud lasteaiakasvatajaid, kellel ka mõnel päeval võivad olla omad inimlikud mured ja hooled, mis ei lase nende professionaalsust alati välja paista.
Postitus muudetud Angela Jakobson poolt.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
