Juba mitu kuud arutleb minu 6a laps peaaegu igal lasteaiahommikul, kes kasvatajatest tööl peaks olema. Ühe kasvatajaga on nõus lasteaeda minema, teisega mitte. Põhjenduseks ütleb, et kasvataja on liiga range ja riidleb siis ka, kui laps ei teegi midagi. Eile ununes arutlemine ära ja kui laps märkas kasvatajat, kellega klappi pole, hüppas automaatselt rühmaruumist tagasi riietusruumi minu juurde. Minul on kasvatajaga raske suhelda, kuna ta lõpetab peaaegu kõik minu laused ise ja muidugi teisiti, kui mina seda teeksin. Kas peaks ikkagi veel üritama või aitaks, kui räägiks lapsele, et inimesed ongi erinevad jne. Siiani on laps veenmisel ikka mõlema kasvatajaga lasteaias olnud. Üks aasta on veel.
Tere!
Mõistan selle probleemi olemust. Praktiseeriva psühholoogina on minu töös selliseid probleeme lastega ikka ette tulnud.
Antud kirjelduses on probleem lapsel: tema ei taha selle kasvataja vahetuse ajal lasteaeda minna. Kas olete proovinud empaatiliselt last kuulata, et saada probleemi tegelikus sisus selgust?
Lapsed ei oska koheselt väljendada seda, mis neid häirib või mida nad kardavad. Selleks on täiskasvanutelt vaja kannatust ja oskust olukorrast selgust luua.
Kui probleemi olemus on selgunud, tuleb (olgu see milline tahes) sellega tegelema hakata.
Heade suhete hoidmise nimel kardavad lapsevanemad kasvatajatega probleemist rääkida või on kasvataja nii probleemne, et polegi võimalik rääkida. Nii tundub selles loos olemagi.
Arvestades lapse psühholoogilist tervist on vaja probleemi lahendada ilmselt teisel tasandil: informeerides olukorrast lasteaia juhatust ja paluda probleemis selgust saada.
Võib proovida ka spetsialisti abi, kes aitaks lapsel selles olukorras toime tulla. Tõepoolest erinevaid inimesi on elus väga palju, kellega me peame kohanema.
Nii ehk teisiti: sellised probleemid on rasked lahenema.
Jõudu ja pealehakkamist!
