Mina mure siis seisneb selles, et viimasel ajal on vanem laps (3-aastane poiss) muutunud väga agressiivseks. Nii kui väike õde (1,5-aastane) üles tõuseb, hakkab teda kiusama. Küll lutti ära tirima, küll lükkama. Nagu normaalses olekus ta teeb neid asju kuidagi naljaga, kuid ta on suht tugev ja väike saab haiget. Aga kui vihaseks saab (näiteks selle peale, et väiksem võtab keset tema mängu tal auto käest), siis läheb kohe vihaga lööma. Räägime koguaeg, et ei tohi nii ja et valus on pisikesel. Räägin talle, et ta ütleks, kui miski teda vihaseks ajab ja tuleks kohe rääkima, mitte ei läheks lihtsalt kallale. Aga ta ei võta üldse vedu, ikka läheb kätega kallale. See on ainult üks mure. Teiseks on see, et mitte ainult tegudega vaid ka sõnadega on ta agressiivne. Kui vähegi paha tuju on, siis ütleb kõigile, et "sa oled paha!!" , karjub ja kisendab hirmsasti. Olen üritanud temaga vestelda ja selgusele jõuda, miks ta nii käitub. Ta ei oska veel öelda, et ta on nüüd kurb, vihane, rõõmus jne. Üritan siis küsida nii, et kas miski vihastas sind või et mulle tundub, et sa oled vihane. Aga see ei toimi, sest ükskõik, mis ma küsin, ta vastab alati "ja". :rolleyes: Ma ei saa aru, kus ma olen teinud vea, et ühest nii hellast ja armsast poisist on selline rahulolematu poisihakatis saanud : : Olen tänulik igasuguse nõuande eest!
Olete kokku puutunud kindlasti paljudele tuttava murega, kui peres kaks väikest last ja suurem teeb väiksemale liiga. Igati tore on see, et olete püüdnud teda mõista ja aidanud kaasa tema tunnete väljendamisele. Tõepoolest, ühel kolmeaastasel lapsel on üsna keeruline aru saada, miks ta nii käitub ja seletada, mis teda vihastab või kurvastab. Näib, et miski teeb teda õnnetuks. On see armukadedus õe suhtes? Mis on see, millest ta ilma jääb või liialt vähe saab? Küllap annab ta omal viisil märku oma vajadusest. Paljud lapsed hakkavad käituma titamalt, kui perre tuleb uus liige, nt lutti tahtma, millest juba loobutud, püksi pissima, rohkem sülle tahtma, pudikeeles rääkima jne. Peamiselt ikka selleks saada samasugust kohtlemist kui pisike ja selleks, et emme oleks rohkem tema päralt. Vahel aitab see, et võtta aega ainult temaga tegelemiseks. Sõltumata vanusest ja laste arvust perest vajab iga laps, et aega-ajalt oleks vanemad ainult nende päralt ja tunda end tähtsana. Kindlasti on temas alles kõik see tore, mis varemgi. Oluline on see, et ta ei pea kahtlema selles, et emme armastab teda ikka endiselt, ka siis kui ta käitub vahel sobimatult.
, karjub ja kisendab hirmsasti. Olen üritanud temaga vestelda ja selgusele jõuda, miks ta nii käitub. Ta ei oska veel öelda, et ta on nüüd kurb, vihane, rõõmus jne. Üritan siis küsida nii, et kas miski vihastas sind või et mulle tundub, et sa oled vihane. Aga see ei toimi, sest ükskõik, mis ma küsin, ta vastab alati "ja". :rolleyes: Ma ei saa aru, kus ma olen teinud vea, et ühest nii hellast ja armsast poisist on selline rahulolematu poisihakatis saanud 
Olen tänulik igasuguse nõuande eest!