kuidas aidata 6 a last kes peab tingimata igas mängus olema mängujuht, kui ei saa solvub, poeb kappi peitu ja nutab, suusatamistunnis ei tohi keegi temast mööda sõita siis jälle solvub viskab end pikali ja nutab, kui rühmakaaslased teda mängu ei võta- vihastab, läheb lööb kedagi või lõhub nende mängu ära ja samalaadseid situatsioone on teisigi. Vanemad tunduvad lapsest väga hoolivat, lapsega on vesteldud korduvalt kuidas oleks õige olukorda lahendada aga ei miskit??
On näha, et lapsel on raskusi kaotustega toimetulemisega. Kahjuks ei selgu kirjast, kas tegu on ainsa lapsega peres. Kui jah, siis küllap on ta saanud ikka olla esimene ja saanud piisavalt tähelepanu. Selles vanuses lastel on sageli raske teiste võitudega leppida. Tähtis on olla ise kõige parem ja tugevam. Kui see ei õnnestu, siis on abiks nutt ja viha, sest laps on endas pettunud ja tunneb, et ta ei saagi kõike.
On oluline, et selline laps osaleks võistlusmängudes. Kasvõi kodustes lauamängudes. Kui tuleb kaotus, siis lasta lapsel olla vihane ja samal ajal proovida talle ta tundeid tagasi peegeldada. Näiteks "sa oled pettunud, et ei võitnud", "sa tunned, et ei ole nii tugev kui teised ja see pahandab sind" jm. Sellistest tagasipeegeldustest võib olla abi lapse rahunemisel, sest temaga toimuv saab selgelt sõnastatud. Lapsed ise ei oska selles vanuses nii lihtsalt oma tundeid mõista. Tagasipeegeldused muudavad lapse mina-pildi selgemaks ja see on arenguliselt oluline.
Lapsed, kel on enda suhtes väga kõrged nõudmised, võivad sama moodi käituda. Sageli nende vihahoogude juurde käivad ennast laimavad ütlused nagu "ma olen loll", "ma ei saa hakkama", "keegi ei armasta mind" jne. Kõrged nõudmised enda suhtes võivad tekkida ka lastel, kellelt vanemad sõnadega otseselt midagi ei nõua, aga kes on rangemad ja nõudlikumad oma tegudes. Vanemad sageli ütlevad, et nad kiidavad last kogu aeg ja arvavad isegi, et laps on üle kiidetud. Tegelikult ei jõua paljud kiitused üldse lapseni või mõjuvad sootuks vastupidiselt. Näiteks, kui laps osaleb võistlustel ja saab teise koha ning vanem ütleb talle"küll sa oled tubli laps! Aga mis sul esimese koha saamisest puudu jäi? Kas sa väsisid ära?", siis on selle sõnumi saajal küll raske asja kiitusena võtta.
Olen märganud, et parim kiitmise viis on anda positiivseid mina-sõnumeid. Lapsele võiks rääkida, mis Teile tema käitumises ja iseloomus meeldib ja millisena Te last üldse näete. Näiteks "Mulle meeldib, et sa tahad mängudes osaleda ja oled osav". Välja tuua just need asjad, mis Teile tunduvad olevat lapse tugevad küljed. See on samuti hea viis lapse mina-pildi kujunemisel.
Vahel on vajalik ka kaotusest pettunud laps veidikeseks omapäi rahunema jätta ja mitte kohe suurt tähelepanu talle pöörata. Alles siis, kui laps on rahunenud, võiks temaga rääkida ja tundeid peegeldada. Siis on võimalik taaskord lapsele öelda, et tema ei saa alati olla võidumees ja see, et ta kaotab, ei ole märk läbikukkumisest.
Last julgustades, tunnustades ja talle võistlusmomene andes saab muuta lapse edasise elu palju kergemaks. Raske on olla maailmas, kus kõik asjad ei käi nii nagu laps seda soovib.
