Tere, meie pere 3.aastasel pojal hakkasid jonnihood 2.aastaselt. Sel suvel saab ta 4.aastaseks aga jonnihood ja agressiivne käitumine on järjest hullemaks muutumas. Iga pisem faktor või keeld (nt ilma ülariieteta välja jooksmise keelamine, multikate vaatamise või magusaga maiustamise piiramine, temale mittesobivate riiete valik, vale mängu valik jms) vallandab suure nutu ja hüsteeriahoo, millaga kaasneb löömine ja asjade viskamine. Kusagile ei julge me minna, sest kunagi ei tea, mis jonnihoo põhjustab. Siinkohal lisan juurde, et laps räägib hästi ja puhtalt, sõnavara on üsna lai. Oleme abikaasaga priooditi proovinud nii SinaMina nõustamiskeskuse poolt kui ka erinevates käsiraamatutes soovitatud praktilisi nippe - situatsiooni tekkides tagasipeegeldamist, läheduse pakkumist sh kallistamist, paitamist, rahustavalt rääkimist/toetamist, ühiseid koostegevusi. Lapse emotsioonide vallandumisel oleme tal lihtsalt lasknud ka omaette olla, teinekord oleme ka olukorda eiranud ja tähelepnuta jätnud. Kõik see toob kaasa veel suurema nö emotsioonide tormi. Oma 6.aastase vennaga ta ei mängi, nende vahel on pidev konflikt ja kaklemine. Vanem vend on vaiksema loomuga ja võrreldes vennaga hea laps. Lapsed saame koos mängima kui kogu pere midagi ühiselt mängib.
Lasteaias lapsel probleeme pole, on väga tubli, osaleb õppetöös ja teeb kõiges aktiivselt kaasa.
Küsin, millal lõpeb AJALISELT jonniiga, kas on tõesti võimalik, et mõne aja pärast kaob ülalkirjeldatud käitumine? Millal peaks pöörduma lapsega psühholoogi vastuvõtule ja seda käitumishäireks pidama?
Hetkel on kogu pere suures stressis ja täiesti nõutu.
Olete hädas oma noorema poja jonnihoogudega. Olete katsetanud erinevaid nippe, kuid teile tundub, et need ei toimi. Küsite, millal peaks jonniiga läbi saama.
Tõepoolest, mõned kasvatusspetsialistid nimetavad lapse mina- arengu esimesi aastaid jonnieaks. 1,5 kuni 3-4 aastaselt õpib laps, et ta saab enda ümber paljusid asju mõjutada, sealhulgas ka inimesi. Ta saab näiteks ise öelda ei või jaa, ta saab teha oma valikuid. Samas hindab laps tihti oma võimeid ja võimalusi üle ning siis kaasneb suur pettumus. Kuna laps ei oska oma negatiivsete emotsioonidega ise hakkama saada, siis kaasneb pettumusega äärmuslik rahulolematus ja nutt. Mida aktiivsem ja tundlikum on laps, seda jõulisemalt ta tõenäoliselt end väljendab. Kui ei ole tegu stressireaktsiooniga, kui laps saab piisavat ja stabiilset lähedust ning emotsionaalset ja füüsilist kontakti, s.h. peegeldusi ning emmega omaette oldud aega, kui lapsele on seatud piire stabiilselt ja järjepidevalt, nii, et ta teab juba, mida oodata, kui lapsevanemad on olnud heaks eeskujuks oma emotsioonidega toimetuleku osas, siis võib loota, et lapse käitumine muutub peagi rahulikumaks.
Soovitan teil enda toetuseks ja lapse paremaks mõistmiseks lugeda Isabelle Filliozati raamatut “Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat”
