Kuidas käituda kui 2 aastane tüdruk lööb teisi lapsi - just kas enda vanuseid või väiksemaid. Samuti kisub mänguasju käest ära ( seletades on nõus võõra asja siiski tagasi andma). Vahepeal lööb sest saab pahaseks - sõnades ta seda veel väljendada ei oska. Sams vahepeal lihtsalt läheb ja lööb ja alati endast nõrgemat.
Lööb ka mind ja isa - vanaema ja tädiga löömist kui sellist ette ei tule.
Olen seletanud, et teisi ei tohi lüüa ja see teeb teised kurvaks. Kas midagi muud üldse annab teha?
Küsite, mida ette võtta, kui 2 aastane laps on hakanud teisi lööma.
Mainite väga tabavalt, et ta ei oska end veel sõnades väljendada. Eks nii ongi. Kuna 2- aastane laps on saamas väga aktiivseks oma territooriumi kaitsjaks ja ta võtab seejuures ette igasugu meeleheitlikke samme või õigemini ta teeb seda, mida tema arenguline pädevus võimaldab. Ta võib lüüa, tõugata, tõmmata juustest ja seda ilma tagajärgedele mõtlemata. Kaheaastasele tuleb alles siis meelde, kui tegu tehtud, et sama asja eest on ta juba riielda saanud. Kindlasti on vaja jätkata seletamist, miks ei tohi teist lüüa. Kui vähegi võimalik ennetada, tuleks võtta lapse käest ja öelda konkreetselt: Ei tohi!. Ehk siis täiskasvanu vastutus on selles situatsioonis selgelt piirid panna ja kehtestada ja kaitsta ka neid lapsi, keda teie kahene lööma kipub. Peale selgesõnalist “ei tohi!”, on aeg oma last lohutada, teda kuulata ja selgitada, miks ei tohi.
2 aastane tahab end üha rohkem maksma panna igas olukorras. Samas on tal oma emotsioonidega keeruline toime tulla. Looge lapasele eakohaseid situatsioone, kus ta saab ise otsuseid ja valikuid teha. Lisaks võib kasu olla tema oma tillukesest mänguasjast, mis mänguväljakul või lasteaias kaasas või kasvõi näiteks lapse toas tehtud voodiriietest onnist, kus ta saab ise otsustada, kes sinna tohivad tulla vms. Võiksite ka mõelda, kas löömise harjumus on saanud alguse mingil konkreetsel lapse või teie enda elus toimunud muutuse ajal. Sellisel puhul võib muutusest tingitud stress oluliselt suurendada enesekehtestamise vajadust, sest stressisituatsioonis on tunne, et kontroll olukorra üle puudub, üsna tavapärane.
