Tere.
Mure on päris suur, kolisime eelmine aasta suuremast linnast maakohta . Kuna lapsel oli logpeediline häälduse viga ,siis uues kohas sai ta kohe kohalike lastele norimiseks. Sügisel kooli minnes ,läks kooli kaasa hoovist kiusamine ,kahjuks õpetaja andis hoogu juurde ,kuna õpetaja lapsest aru saada ei tahtnud ja lapse murele ta reageeris koguaeg süüdistustega. Õpetaja lõpuks levitas jutte ,laps on haige ja hull. Kuna lapsel tekkisid kohanemisega raskused ja käitumishäired. Laps ei allunud õpetajale,tundis koguaeg ,et teda koguaeg süüdistadakse. Soovitati minul lapsega psühholoogi juurde minna , käies psühholoogi juures kes ütles kool ei anna lapsele aega kohaneda ja siit mured. Käisin lapsega vaimsetervise kabinetis ,kus oli vastus sama ,lapsele ei antud aega kohaneda ja kiusamise objektina on lapse enesehinnag maha surutud,ennast kaitsedes ta ei oska viha talitseda ja muutub vägivaldseks. Kahjuks kool polnud rahul ja survestas edasi ,koolis olukord muutus hullemaks ,laps ei saanud õpetajaga läbi,keegi mind ei uskunud ,sest väike koht ja meie sisserändajad. Kool lahendas lapse käitumise muret igakord politsei kutsumisega ja ähvarsamisega ,kahjuks laste poolne kiusamine koolis sai rohkem hoogu. Kooli survestamisel viisin lapse Tartu hullumajja kontrolli, seal öeldi sama vastus . Laps on kohanemisega raskusi, iseloomult äkkilisem,ei suuda veel oma emotsioone kontrollida ,kui teda provatseeritakse, lapsel on arenenud tugev õiglusetunnetus. Last häirib,kui ei peata kinni reeglist või lubadusest ja ta ei suuda seda unustada,sammuti ei suuda unustada lahendamata probleeme ja hiljem ta võib seda meenutada ja ärrituda. Lapsele pole ravi ja öeldi reeglid,kooliga kokkulepe ei tohi teha koguaeg muudatusi ja lapse mure laheneb. Kahjuks meie mure ei lahenenud,haiglas olles kuulutas klassijuhataja ,et minu laps on hullumajas ja on haige. Laps kooli jõudes sai kiusamise ja nimetati hull,kao hullumajja. Minu palvel lasin lapsele kirjutada rohu mis teda veidi rahulikuna hoiaks ,sest see esimene aasta koolis on õudus tervele perel. Viimane veerand otsustas kool ,et vahetaks lapsel klassijuhatajat, laps sai 3päeva koolis käija,kõik oli ilus ,otsustas kool neile ei sobi . Laps saadeti eraldi õppesse, laps käis koolis peale tunde ,mõni tund oli koos klassikaaslastega. Koolis lapsed hakkasid last mõnitama ,et laps ei viitsi koolis käija . Lapse soovil lubati viimased päevad tavalisel ajal koolis käija. Klassijuhataja rääkis klassile ,minu poeg on hull,vajab ravi,halb ja ta ei soovinud last kaasa üritustele. Kooliaasta algul sunniti peale lapsele rahvatantsu mida laps ei soovinud. Olen pöördunud murega koolijuhtkonna poole ,kahjuks süüdi on alati laps. Laste kiusamise kohta öeldi,et lapsed ongi julmad ,peab harjuma. Klassijuhataja abikaasa lõi minu last ,rääkisin koolis ja lastekaitsele ,see vaigistati ja öeldi laps on süüdi. Kool sai läbi ,aga lapse kiusamine,mõnitamine jätkub koduhoovis. Laps kaitseb ennast ,siis lõpuks on süüdi ikka minu laps ,sest kuulujutud on väikses kohas võimsad. Otsustasime kolida ,et päästa last sellest kiusamisest ,kus pole õiglus ja abi ei saa siit kuskilt ,sest sisering on nagu onupoja poliitika. Nüüd küsimus, laps ei usalda ühtegi täiskasvanut,ta näeb neis ohtu ,kes soovib halba. Kolime uus koht,uus kool. Kardan kordumist, kuidas saan ma aidata last ja ära hoida ,et see kohutav asi ei korduks kunagi? Kuidas saaks 8.a selgitada ,et ta suudaks provatseerimiste,mõnitamistele reageerida rahulikult. Poeg ärritub eriti ,kui tema kohta valetadakse ,ta koguaeg kaitseb ennast ja halvemal juhul lõppeb see kaklusega. Varem oli laps rõõmus,rahulik,ei kakelnud, nüüd viimane aasta on laps muutunud.
Teie pikka murekirja on väga kurb lugeda. Saan aru nii, et poeg on pidanud kaua kannatama nii õpetajate kui ka kaaslaste hukkamõistu ja tõrjumist, kuid seni pole keegi püüdnud vaadalda olukordi poisi vaatenurgast. Tundub nagu teie püüdlused jookseks kõik tühja ja kui miski üldse muutub, siis hullemaks. Pigem tuleb neid juurde, kes poissi süüdistavad ja poiss ise ka kogeb pigem järjest rohkem negatiivset tagasisidet ning tema viha kasvab. Mida rohkem ta aga seda välja näitab, seda enam on teistel väita – näete ta ju on agressiivne ja seega süüdi. Nii võibki see nõiaring pigem tekitada teis lootusetust.
Nagu teie kogemus näitab, on väikses kohas keeruline vabaneda juba kujunenud eelarvamusest. Kuid pidevalt elukohta vahetada ei pruugi olla samuti lahendus, kuid mõnikord tundub see mõistlik. Nüüd siis on teil uuesti plaanis alusada nö puhtalt lehelt.
Pean tunnistama, et kirja teel pakkuda häid ja toimivaid lahendusi on samuti keeruline. Praegu on vägagi tähtis, et teie ise oleksite optimistlik ja poiss seda tunnetaks, et te usute temasse. Mida hapram on tema enesehinnang, seda olulisem on talle iga pisiasi, mis annab talle kindlustunnet ja eneseusku. Kui tal on toetavad pereliikmed, siis see kõigele muule põhialuseks. Edasi on ilmselt oluline teadlikult panustada sellele, et poiss leiaks endale hea sõbra või mitu. Kõige hullem on ju olla üksi ja kõigi poolt tõrjutud. Halvasti ütlemisi ja konflikte tuleb ette ju igas koolis, kuid sellega toimetulek oleneb palju sellest, kas on keegi, kellega kokku hoida. Sama vajate ka teie ise – püüdke leida kedagi, kes mõistab teie raskusi, keda saate usaldada ja kellele keerulistel hetkedel toetuda. Ka poisi usaldus täiskavanute vastu saab hakata tekkima siis, kui see on olemas teil endal. Panustage sellele samm-haaval, leidke üks-ühele kontkate ja leidke usaldusisikuid. Jutt poisile ilmselt ei aita, et hakka usaldama, ta peab seda ise kogema, et uued inimesed on tema suhtes positiivselt häälestatud ja hoolivad.
Teadke, et isegi kui teie pojal on raskusi käitumise ja kohanemisega või kui psühhiaater või logopeed on diagnoosinud mõne raskuse, eripära või häire, on teil õigus saada lugupidavat kohtlemist nii koolis kui mujal. Ei ole häbi saada ka näiteks psühhiaatrilt või logopeedilt diagnoos, häbiasi on aga probleemidega last või tema vanemat üksi jätta. Paljud lapsed on erinevate raskuste ja eripäradega, mõned mööduvad ja mõned on püsivamad, kuid selleks, et te paremini toime tuleksite, võib vaja olla ka vastavaid spetsialiste või tugisüsteemi. Näiteks võib ka uues koolis vaja olla logopeedilist abi, psühholoogi toetust, väikeklassi suunamist või eripedagoogi, kellele on rohkem pädevust erinevate probleemidega toimetulekul ja poisi toetamisel. Vajadusel võite taotleda ka tugiisikut.
Soovin väga, et suudate ka ise keerata uue puhta lehekülje ja mitte võtta kaasa varasemat negatiivset kogemust ja usuksite, et uues kohas on teistsugune ja hooliv suhtumine teie muresse ja leitakse viise, kuidas poisile pakkuda eduelamusi ja positiivseid kogemusi. Ja kui kohtategi kedagi, kes teie poega hakkab sildistama ja alusetult süüdistama, siis püüdke jutuajamised suunata lahenduste otsimisele, küsige abi ja soovitusi ning spetsialise, kelle poole pöörduda. Te ei pea olema oma murega üksi ja teil on õigus saada probleemidele lahendusi.
