Tere, laps on 3 aastane. Umbes 6 kuud tagasi, s.o 3 kuud peale lasteaeda minekut tekkis probleem, et laps hakkas teiste laste käest mänguasju äratirima, ilm aküsimata, jõuga. Mõne aja pärast lisandus sellele löömine. Löömist on õnneks harva ette tulnud, kui nii öelda saab. Mõned korrad. Kuid mängides ka loomadega ütleb ta, et tahabki lüüa ja haiget teha. samuti on ta löönud mind, oma ema, öeldes, et tahangi sulle haiget teha, nuta noh nuta. küsimusi on kaks. esiteks loomulikult aktsepteerid lapse tundeid, sa oled kurb, vihane jne. Kuid lüüa ei tohi, asju ära võtta ei tohi. Selle peale ütles ta viimati, ma lõin esimesena, sest muidu oleks tema mind löönud. Üldiselt on temapoolsed löömised järgnenud sellele, kui temale on haiget tehtud. Mida siis lapsele öelda? Kuidas seletada, et teised löövad, võtavad asju ära ja tema ei tohi? see oli tema viimane küsimus- aga miks U mind lööb ja mina ei tohi lüüa. Seni olen öelnud, et mine kasvataja juurde ja palu abi. Kuid see ei ole tulemust andnud. Ikka kisub asju ära ja aegajalt lööb. Ja kuidas ise käituda lapsevanemana, kui teine laps- võõra snt liivakastis tuleb ja võtab minu lapselt ära mänguasja või lööb teda? oma vanem on juures, kuid ei tee väljagi. mida siis teha?
ettetänades
Teie 3- aastasel laps kipub lööma ja teiste laste käest mänguasju ära võtma.
Teie laps katsetab piire iseenda ja teiste vahel. Oluline on teada, et kolmene võib küll korrata reegleid täiskasvanu järel, kuid teeb ise ikkagi risti vastupidi. Või näiteks, kui olete seletanud, et peaks ootama kuni teine laps on oma mängu ära mänginud, siis laps ei pruugi seda mõista, sest alla 4-aastane ei suuda eriti oma järjekorda oodata. See on seotud tema aju arenguga- vastavad ahelad ei toimi veel. Selleks, et suuta mõelda ettepoole ja tekitada kujutlus tulevikusündmusest, peab ajukoor olema juba piisavalt arenenud. Seega laste vahel tekkivad tülid, ka mängude endale rebimised ja löömised, on üldjoontes normaalne nähtus. See on pidev võimalus selleks, et õpetada suhtlemisoskusi, teiste kuulamist, empaatiat, tehtu heastamist jms. Jätkuvalt tuleks lapse ebasoovitud tegevus kindlakäeliselt lõpetada. Tuleks võtta käest kinni ja öelda näiteks: Stopp!! Kui laps hakkab nutma, siis tuleks tema tundeid peegeldada, talle toetust ja mõistmist pakkuda. Kui laps on juba rahunenud, siis saab teda julgustada ja õpetada uusi oskusi, kuidas ilma ründamata oma vajadusi väljendada.
Tihti on nii, et laps matkib või kordab seda, mis tekitas temas endas mingi tunde või seda, mille puhul ta näeb et lapsevanem reageerib. Näiteks, kui kergitate kulme või jääte nõutuks, kui laps ütleb, et tahangi, et sa nutad, siis tõenäoliselt ta üritab uuesti. Kui laps ütleb, et “tahangi, et sa nutad”, siis ärge kaotage pead vaid ikka ja alati keelake löömine ja lõpetage see tegevus kasvõi füüsiliselt sekkudes kindlalt. Kui laps on seepeale endast väljas, siis peegeldage talle tema tunnet ja sõnastage ümber tema mõtet. Näiteks:” Sa tahad mind lüüa/ sa tahadki, et emme oleks kurb…Tõesti!?.....!?” Te lihtsalt uurite lapse mõtet ja annate teada, et olete sellest huvitatud, kuid seisate ka kindlalt enda vajaduste eest:”Ma ei luba end lüüa!!!” Kui olla järjepidev, siis muutub ka lapse käitumine peagi. Kuna lapse tähendused ja loogika alles areneb, siis ei maksa oluliselt muret tunda, kui laps diskuteerib teemal, kes lõi esimesena. Tõenäoliselt on ta seda kusagilt kuulnud ja nüüd lihtsalt kasutab ja katsetab. Alati saab öelda, et teist last õpetab tema ema ja isa.
Kuna laste põhiline õppimise allikas on eeskuju, mitte sõnad, siis pöörake kindlasti tähelepanu, kas kodus saaks tekitada situatsioone, kus laps näeb, kuidas asjad käivad kannatlikult, kuidas üksteise järgi oodatakse, kuidas tehakse kompromisse. Mõnikord piisab, kui laps näeb paar korda kõrvalt, kuidas isa ütleb emale, et ta tahaks ka väga teleka pulti enda kätte, aga on nõus ootama kuni emme oma saate ära vaatab ja issi tegeleb nii kaua teiste asjadega. Selliseid elulisi situatsioone, mille järgi laps oma käitumist korrigeerima hakkab, saab kodus tekitada hulgaliselt.
Kui teie last teie juuresolekul keegi lööb, siis tuleb see tegevus lõpetada ja kui teine lapsevanem ei reageeri, siis soovitan lihtsalt ära minna. Oma lapsele on alati asjakohane seletada, et teie ka ei mõista ja olete pettunud, et see laps teistele haiget teeb. Öelge, et te arvate, et see teine laps ei oska veel vist teistmoodi suhelda ja käituda. Kodus võite arutada, mida see teine laps valesti tegi ja mis võisid olla need põhjused, kuidas oleks olnud hea käituda.
Kuna lapse areng käib siiruviiruliselt ja seda mõjutavad nii paljud välised tegurid (keskkonna muutused, pereliikmete mured ja stress, lapse enda arengust tulenev jne.), siis ei ole kunagi võimalik päris kindel olla, et tehes just seda kindlat tegevust, järgneb lapse poolt alati üks ja kindel reaktsioon. Seega tuleks ikkagi katsetada ja vaadata, mis meetod seekord töötab. Kui laps tajub, et igapäevaselt ja neutraalsetes situatsioonides on tal just piisavalt armastust, teda kuulatakse ja ka kuuldakse ja ta ei pea pingutama, et tunda end eriliselt, siis on lapsel kergem ka vanemate poolt mitteaktsepteeritud tegevus lõpetada.
