Mul on teismeline tüdruk ja 10 aastane poiss ja nüüd käib kogu aeg kisma. Lihtsalt ei jõua seda kaklemist enam ära kuulata. Kogu aeg on karvupidi koos ja elekter on õhus. Nad ei saa enam üldse omavahel läbi. Ma saan aru, et tüdrukul puberteet aga kodus ei ole võimalik enam elada. Poiss on samamoodi hästi sõjakas. Nii nad siis kaklevad selle üle, kes midagi esimesena võib teha (vannitoa kasutamine, arvuti kasutamine, teleka vaatamine jne). Selline tunne, et tahaks kõrvaklappidega kodus ringi käima. Minu hurjutamine teeb asja ainult hullemaks, kuna siis on nad minu peale ka solvunud, et kellegile jääb õigus!
Nõustun Maaritiga, et probleemide ja tülide tekkimisel tuleks isekeskis need läbi arutada. Selleks aga, et laps oleks üldse valmis kuulama, tuleks enne tunnete laviinil lasta vaibuda. Tundeid saab ventileerida peegeldades neid tagasi. Kui laps ütleb: „ma vihkan Sind!!!”, siis vanem võiks peegelda: „Sa oled tõesti pahane minu peale praegu!” Nimely on väga raske teist osapoolt kuulata, kui emotsioonid on üleval. Endast väljas inimesel on kõrvad justkui „vee all” ja temani kostuvad ainult sõnad, mitte nende soovitud tähendus. Paljud tülid saavadki sellest hoogu juurde, et vestlus kujuneb n-ö sõnasõjaks ja kumbki osapool ei kuula tegelikult teist. Tunnete peegeldamist saab edukalt kasutada ka lastevaheliste konfliktide lahendamisel („Sa oled Matu peale tõsiselt pahane… Sul oli valus kui Reelika sind sikutas”. See on hämmastav, milline mõju on lihtsalt sellel, kui sul on tunne, et sind on ära kuulatud! Sealjuures on muidugi oluline, et mõlemaid lapsi kuulataks. Kui tugevad tunded on mõneti vaibunud, saab omavahel rääkida just sellest MIS TEGELIKULT juhtus, milles on probleem.
Lastevahelise konflikti puhul(nt kui lapsed kaklevad omavahel arvuti kasutamise pärast) võib vanem olla vahendaja rollis. See aga ei tähenda, et tema peaks lahendama laste eest probleemi ära (andma kellelegi õiguse, ütlema, kes peaks mida tegema jne), vaid ta peaks ainult abistama lapsi lahendamise protsessis (seda läbi peegeldamise, kuulamise, probleemi sõnastamise jne). Sageli lapsed vajavadki ainult alguses n-ö otsapeale aitamist ning nad ei vajagi rohkem vanema abi. Kui aga probleem on ka lapsevanemal (laste käitumine häirib tõsiselt ka vanemat), siis on ta võrdväärne osapool probleemilahendamisprotsessis.
Omavahel vesteldes ja arutades hakkavad lapsed paremini mõistma ka seda, mida Sina vanemana tunned kui nemad kaklevad ja samas võivad selgeks saada ka põhjus, miks lapsed ühte või teistpidi käituvad (nt terje puhul oli lastel probleem privaatsuse vajadusega). Oma vajadustest saab teada anda mina-sõnumiga („Kui te omavahel kaklete, muutun närviliseks, kuna ma ei saa oma tegemistele keskenduda jne). Kui laps tajub, et tema ebasoovitav käitumine mõjutab otseselt vanemat, siis on tõenäolisem, et ta muudab oma senist käitumismustrit.
Kindlasti, nagu ka della ütles, on mõned perioodid lapse arengus n- ö „plahvatusohtlikumad” (nagu jonniiga, kooliminekuiga ja teismelise aeg). Samuti on paratamatus see, et suhetes tuleb ikka ette lahkarvamusi ja erimeelsusi! Oluline on aga see, kuidas probleeme lahendatakse!
Vestlused, mille käigus tõeliselt üksteist kuulatakse ja püütakse leida lahendusi, mis rahuldavad kõikide vajadusi, muudavad meie suhteid oluliselt lähedasemaks ja usalduslikemaks.
. See on hämmastav, milline mõju on lihtsalt sellel, kui sul on tunne, et sind on ära kuulatud! Sealjuures on muidugi oluline, et mõlemaid lapsi kuulataks. Kui tugevad tunded on mõneti vaibunud, saab omavahel rääkida just sellest MIS TEGELIKULT juhtus, milles on probleem.
