Tütar on 3a5k (kodune), poeg 1a3k. Olgu edaspidi siis tütar T ja poeg P. Probleem on olnud algusest peale, kohe kui beebiga koju tulime, näitas T üles ükskõiksust ja vastumeelsust beebi suhtes. Toimisime enda teada raamatutarkuse järgi - juba enne sündi rääkisime palju, vaatasime pilte kus suurem laps on väikse beebiga, rõhutasime kui armas T meile on. Siis üritasime T-d kaasata beebiga tegelemisesse (keeldus), pühendasime eriti palju tähelepanu T-le, aga juba alguses hakkas ta beebit lööma. Rääkisime, keelasime, eemaldusime beebiga, kuid tulemust ei olnud. T on muidu väga iseseisev, mängib üksinda, on suure fantaasiaga ja alati tegevuses. Beebi sündides see ei muutunud, ei tekkinud olukorda, et oleks rohkem ema-isa lähedust otsinud, ei olnud selliseid otseseid armukadeduse tunnuseid, kui beebi oli süles, siis ta ei sekkunud, vaid kasutas olukordi kui beebi oli põrandal, voodis jms.
Õnneks on P suur magaja, seda ka praegu (alles mõned kuud tagasi läks üle 2-le päevaunele 3 asemel), seega on see andnud palju võimalusi T-ga tegeleda, koos olla kahekesi. Elame maal, kus on ka laste vanaema, seega on alati võimalus T-ga käia metsas, mere ääres, sõna otseses mõttes ainult kahekesi, sest P-ga on magamiste ajal vanaema.
Selliselt on nüüd möödunud aasta ja veidi peale. On olnud lühemaid perioode (ca 2ndl -kuu) kui on suhted olnud veidi talutavamad, olen saanud neid kahekesi ühte tuppagi jätta. Vahel nad leiavad ka ühise keele, mängivad omavahel, lollitavad, tihti kujuneb mäng selliseks, et T kiusab, ning esialgu P naerab, sellest saab T veel rohkem indu ning ühine mäng lõpeb haigetsaamisega. Aga sagedad on ka konkreetsed, suunatud ja pahatahtlikud löömised. Vägivald on muutunud nii tavaliseks, et näpistamised, tutistamised, küünistamised ei tekita meis enam suuri emotsioone, see on igapäevaelu osa. On aga suuremaid löömisi, jalaga näkku, pidev peale astumine, iga võimalus kui P on kahe ukse vahel, siis jookseb T ust kinni lööma. Tihti ta naerab seejuures. See kõik on šokeeriv ja kurnav.
Teiste lastega on T tavaline, ei löö, ei kiusa, kui siis tavapärane lastevärk. Teiste inimeste ees näitab ta välja suurt hellust ja hoolt venna vastu, justkui esineb.
Iseloomult on T on väga armas, humoorikas, huvitava kõne ja suure fantaasiaga laps, suhtleja, jäärapäine aga ei midagi ületamatut, ka sõna kuulab kui olla järjekindel.
Mida me teinud oleme:
* Eelkõige muidugi ennetamine, pidev jälgimine, korraldamine ja veendumine, et keegi parasjagu lapsi vaatab kui üks vanematest kasvõi vetsu läheb, üritame teha seda sundimatult, et T-le jääks mulje, et kõik on muuseas. Kui meeletult see on selle aja jooksul energiat võtnud ja kui raskeks see muutub kui P kasvab, ise ringi liigub... Pühendume koguaeg jälgimisele ja ikka tekib päevas mitu olukorda, kus T on kiirem.
* 'mina'-sõnumid, need ei mõju. Enam ei jaksa 'mina olen kurb kui ..','minule ei meeldi' lauseid rääkida. Mingil hetkel hakkas T seda järgi osatama.
* Rääkimine. Räägin kuidas mul on T-ga tore, sest temaga saab teha selliseid asju, mida P-ga ei saa, matkamine, rattasõit, koogitegu, seenelkäimine jne...Kuidas beebi vajab praegu minu tähelepanu vahel rohkem, sest ei oska kõike ise, kuidas T oli ka kunagi sama väike.. Vaatame ka pilte ja videosid sellest. Loomulikult pidev korrutamine kui oluline meile on T ja kuidas meie armastus aina suuremaks kasvab ning kuidas mõlemad lapsed on meid rõõmsaks teinud kumbki omal moel...
* Beebiga eemaldunud pärast intsidenti, lohutanud beebit T nähes. Hiljem kui olukord on settinud siis rääkinud T-ga, et haiget ei tohi teha, head lapsed ei tee haiget, aga sina oled ju hea laps.
* Üritame mitte öelda 'paha laps', vaid ütleme, et oled hea laps, kes teeb vahel pahasti.
* Oleme ka proovinud paha lapse tooli, mis ehk toimiks mingi muu pahanduse või sõnakuulmatusega, kuid kui on vaja samaaegselt beebiga tegeleda, siis ei saa seda rakendada ja ei soovi ka.
* Kahjuks oleme teinud ka tagasi. Tutistanud, löönud. Muidugi mitte valusalt, lihtsalt ehmatamiseks. Tean, et see on vale, aga vahel tahan, et T-l oleks paha, et ta nutaks ja oleks kuidagi karistatud. Oleme ka teinud selliselt, et rahuliku ja sõbraliku häälega öelnud, et tule siia, ma küünistan sind ka. Selle peale T ütleb, et ei taha. Küsin, et miks ei taha.. Valus on.. Aga kas P-l ei olnud valus.. Oli. No justkui soovime, et ta mõtestaks lahti selle teo ja tagajärje.
* Oleme ka teise tuppa pannud, uks kinni. On olukordi kus muu variant polegi võimalik, kui olen lastega üksi ja väiksemaga on midagi juhtunud või ma pean mingi kiire asjaga tegelema (kasvõi nt kartuli keeduvee ära valama), siis vältimaks vägivalda pean T selleks hetkeks isoleerima.
* Aktiivset kuulamist olen proovinud, aga seda me kas ei oska või ei lähe T sellega kaasa. Kui ma paar korda kordan sama mõtet, siis ta tüdineb, vahetab teemat, hakkab kohe mingeid oma lugusid jutustama.
Nii et kõike oleme proovinud, nimekiri on pikk ja jääb mulje, et ongi selline virrvarr ja nii ei tohiks, aga tegelikult on ajavahe pikk ja neid olukordi on olnud erinevatel aegadel, mitte nii et koguaeg on erinevad meetodid kasutuses.
Oleme ka käskinud T-l vabandada venna ees, aga see on talle vastumeelt. Aga kuna me ise oleme algusest peale laste ees vabandanud kui midagi kogemata juhtub, siis on T selle üle võtnud, ning pärast löömist vuristab kohe ette 'anna andeks ma kogemata, ma ei teinud seda meelega, ma enam nii ei tee'. See ei ole siiras jutt, seda on ilmest näha, ta lihtsalt soravalt loeb selle ette. Mulle, mitte väikevennale.
Igatahes kogu selle aasta ja 3 kuuga on meie pere üsna läbi kurnatud. Nüüd magab P vähem ja see pingeline aeg kui lapsed on mõlemad üleval on pikem ja väsitavam. Tunneme et oleme tupikus ja ei suuda enam rahulikult olukordi lahendada. Hiljuti andis abikaasa ka T-le vitsa. Seda me kumbki enam teha ei soovi. Kuid kardan, et suures vihas ja ängis tuleb see jälle käiku. Elame ainult unest uneni, st kui P ärkab, siis me ei jõua ära oodata tema uut uneaega. Meie suurimad rõõmud on need, kui P ärkvelolekuaeg möödub ilma haigetsaamiseta. Siis kiidame T-d, et ta nii lahke oli, nagu oleks maailmaime sündinud...
Kas meil oleks võimalik kuhugi pöörduda, kas peaksime meie mehega abi otsima või vajab abi T? Perena oleme ilmselt tavaline keskmine. Ei ole me ülirahulikud aga ka mitte mingi hüsteeritsev problemne pere. Jah, mehega meil ikka tülisid on, ka laste ees läheb vaidluseks, aga alati lõpetame vaidlused ja lepime ja alati räägin ka T-le, et näed, emme-issi olid pahased ja riidlesime, aga kui me oleme pahased ja teineteise peale vihased, siis me ei löö, vaid räägime sõnadega ja selliselt saamegi alati lahenduse. Et see ei ole üldse paha kui sa oled vihane ja tahad sellest rääkida.
Vabandan nii pika kirja pärast, aga oleme tõesti tupikus, väsinud ja äärmiselt õnnetud, sest soovisime väga, et T-l oleks väikevenna näol sõber kogu eluks. Kuhu soovitate pöörduda või mida me veel teha saaks?
Olete väga murelik oma vanema lapse käitumise pärast, väsinud ja nõutu.
Loomulikult teeb selline olukord muret. Samas, teie kirja lugedes tekib mul arusaam, et olete palju pingutanud selleks, et asjad laabuksid ilusti, ja seda alates väiksema lapse ootamisest. Olete pakkunud suuremale lapsele tähelapanu, olete tunnustanud, kaasanud, kuulata püüdnud.
See kõik on kindlasti olnud abistav ja olukordi leevendav, isegi kui see teile suurema lapse käitumist silmas pidades päriselt nii ei tundu. Lisan mõned mõtted, millele ehk saate toetuda, ja kindlasti saate soovi korral pöörduda nõustamisse (vt kontakte perekeskuse nõustamislingi alt, samuti on võimalik pereterapeuti leida pereterapeutide ühingu kodulehelt).
3-4-aastane laps paistab juba päris suur ja mõistlik, kuid tema arengujärk on siiski selline, et ta ilmutab küll väga tugevalt oma tahet, tal on omad käitumis- ja reageerimisviisid, ent tema intellekt ei ole kindlasti veel võimeline mõtlema seostes põhjus—tagajärg ning tema põhiline käitumise ja reageerimise käivitaja on impulss. Laps ei oska teadvustada oma vajadusi, ta käitub nii, nagu ta parajasti tunneb, ja suur reegel on see, et mida hullemini laps end tunneb, seda hullemini ta ka käitub. (See kehtib tegelikult ka suurte inimeste puhul.) Laps ei suuda oma käitumist analüüsida (seetõttu on mõtlemisnurk ja vabanduse palumise nõue kasutu), küll aga peaks lapse käitumise põhjuste üle mõtlema tema vanemad. Ja sagedasti ongi keerukas aru saada, mis last tegelikult häirib või millised tema baasvajadused rahuldamata on.
Ses vanuses lapsel tundub tihti olevat nii oskusi kui ka arusaamu, et suuta käituda „hea lapsena“, tundub, et ta saab mõistlikust jutust aru, võtab kuulda jne, ent tõsi on see, et tema 3aastases ajus ei ole veel ega saagi olla neid seoseid ega kogemusi nagu täiskasvanul, tema mõtlemis- ja analüüsivõime on vähene. Ka on tema mälu veel lühike, pikk epistel on tema kõrvus ojavulin, ta ei saa paljust intellektuaalsest aru, kuigi justkui kuulaks. Ma ju ütlesin sulle... ei tähenda väikelapsele suurt midagi, sest väikelapse peas on impulss (tahe tegutseda) ja selle takistamine (tegutsemise peatamine keelu tõttu) veel nõrgalt seotud. Laps tõesti ei mäleta keeldu, impulss on võimsam, oskus seda peatada veel vähene. Tal on 3aastase elukogemus, 3aastase oskused, 3aastase lahendused.
Muidugi lähevad need alatasa vastuollu täiskasvanu kogemuste ja lahendustega. See on tihti ka lapsele endale suur pettumus ja pinge allikas, et tema lahendus/käitumisviis vanemale ei meeldi, või et ta püüdis, aga ei tulnud välja, kuigi ta tegi oma (3aastase) parima. Tema aju kuumeneb tihti üle, sest tunded on kõikvõimsad, kuid aju see osa, kus toimub analüüs, otsustamine, rahustamine jm, on veel suhteliselt nõrgalt arenenud, emotsionaalne ja ratsionaalne aju ei tee veel kuigi hästi koostööd. Kuigi laps areneb iga päevaga, vajab ta pidevalt täiskasvanu peeglit, armastust ja piire.
Kõige olulisem neis olukordades, mida te kirjeldate, paistabki olema lapse vajadus, et tema tundeid aktsepteeritaks. Just tunnete regulatsioonist ju oleneb, kuidas me käitume. Kui me oma tunnetega hakkama ei saa, võib järgneda füüsiline reaktsioon – käiku lähevad käed/jalad, mitte sõnad. Täiskasvanutelgi on vahel raskusi oma tunnetega hakkama saada – aga nemad peaksid siiski sellega toime tulema – laps ei pea. Laps veel ei oska, kuid õpib seda rahuliku täiskasvanu toel. Närvis ja ülereageeriva täiskasvanu kõrval ei suuda laps rahuneda.
Seetõttu on oluline, et te ise saaksite oma „tassi“ täita, et saaksite vahel ka üksinda olla, et saaksite kahekesi koos mehega olla – et saaksite olla ka muudes rollides kui ema oma. Keegi ei suuda olla ema 24/7, see roll on tähtis ja raske, vastutusrikas, on hädavajalik vahepeal vastutus kellelegi teisele üle anda. Kui see on võimalik, saame olla paremad, kannatlikumad ja rahulikumad lapsevanemad. Vanema sisse peavad ju ära mahtuma nii tema enda tunded kui ka tema laste tunded. Sel moel, et keegi ei saa haiget.
Seetõttu on äärmiselt tähtis õppida peegeldama lapse tundeid. See on nii rahunemise hoob kui ka aluse panemine lapse oskusele oma tundeid ära tunda, neid normaliseerida, ja need endasse mahutada või välja lasta ilma teisele haiget tegemata. Seda ongi keeruline õppida – paljud täiskasvanud ei saa sellega hakkama, ja me tõesti ei saa ju nõuda, et seda oskaksid väikesed lapsed. Ja õppimine algabki aktsepteerimisest: sulle ei meeldi väikevend. Vahel tundub, et sa ei salli teda. Sa oled nii pahane tema peale, et tahaksid teda lüüa. (see on aktsepteerimine, püüd mõista. Kui me nii ütleme, ei kiida me lapse käitumist heaks, vaid ütleme lapsele, et me saame aru, mida laps tunneb. Sellega anname lapsele võimaluse aru saada oma tundest, samuti sellest, et tundel on nimi ja et inimesel on igasuguseid tundeid, mis kõik on lubatud. Alles siis, kui tunded on peegeldatud, saame lisada oma täiskasvanuliku piiri ja öelda: sa võid olla pahane venna peale, kuid ei tohi teda lüüa.
Abi võib olla ka sellest, et aidata tal teo ja tagajärje vahel seos luua (alla 4 a need seosed on nõrgad): sinu käsi lõi venda. Su käsi vist ei tea täpselt, mida tohib ja mida ei tohi. Sa hoia oma käel silma peal.
Lapsele saab öelda, mida ei tohi, aga kergem on nii vanema kui ka lapse elu, kui selle asemel suunata teda tegevusele, mida tohib ja mis on soovitud, pakkuda alternatiive. Näiteks: nii tore on teha vennale pai; näe, talle nii meeldis, kui veeretasid talle palli. Keeldudest-riidlemisest parem on ka n-ö pildi maalimine toimunust: ma nägin, et sa lõid. Nüüd ta nutab. Ta sai haiget. Talle ei meeldinud, et sa teda lõid. Mis me nüüd teeme? Õde vajab lohutust. Nii kirjeldame juhtunut ja selle tagajärge, kuid hoidume lapsele negatiivset silti (paha suur õde) panemast. Laps ju võtab negatiivse sildi lihtsalt üle ja hakkab käituma vastavalt sildile, see takistab tal olemast hea suur õde.
Tore, et püüate last aktiivselt kuulata. Kui on tõeline soov mõista, peaks see ka pikapeale õnnestuma hakkama. Iga oskus vajab harjutamist. Vahel piisab hea suhte säilitamiseks ka sellest, et lihtsalt ütleme, et saame aru (ja saame ka – aktiivne kuulamine nõuab ausust). Ja mis see lapse kasvatamine ikka muud on kui suhte loomine temaga.
Üks raamatusoovitus ka: Izabelle Filliozat „Minu mõistus on otsas“.