Tere!
Küsiksin teilt nõu,et kuidas käituda kui kolm tüdrukut kes on väikesest lapsest peale olnud sõbrad nüüd juba 9-aastased ühes klassis käivad tüdrukud ja kogu aeg tülitsevad omavahel. Kord on üks ühega ja kord teine teisega. Tülitsetakse ja solvatakse üksteist. Minu laps on tihti see kolmas kes välja jääb ta elab ka natuke kaugemal, teised on omavahel naabrid ja tänu sellele ka rohkem koos.
Olen öelnud, et las nad olla ja otsi endale keegi teine kes võiks saada sinu parimaks sõbraks aga tema ütleb, et teistega on igav ja tahab nendega mängida.
Oleme ka nende emadega sõbrannad.Mida teha? Kas me peame neid sundima koos mängima ja omavahel hästi läbi saama. Kuidas oleks tülisid õige lahendada kui kolmas jäetakse välja. Kas jätta tüli neile omavahel lahendada või sekkuma peavad vanemad. On olnud olukordi kus üks vanem läheb ja riidleb kurjalt teise lapsega, et miks tema last solvati ja mängust välja jäeti. Kas see on õige suhtumine. Hiljuti oli ka olukord kus oli teine seltskond ja samuti kolm ühevanust 9-aastast tüdrukut.Minu tütar ja minu sõbranna tüdruk hakkasid mängides kokku hoidma ja silmnähtavalt eirama kolmandat tüdrukut. Mille peale tekkis suur tüli kolmanda lapse ema poolt.Ta läks ja sõimas lapsed läbi. Kas ma tohin seda lubada, et keegi minu lapsega nii teeb? Ma olen oma lapsega rääkinud, et tuleb olla viisakas, võtta teine mängu, halvasti käituda ei tohi ja tegin seda ka seekord aga ma ei tea miks ta teeb seda ka teistega, kui ta teab mis tunne tal selles olukorras endal on.Ma tahan oma last aidata ja ma ei tea kuidas seda õigesti teha.
Murelik ema
Olete püüdnud oma last toetada ja aidata tal sõprussuhteid hoida, kuid ometi tülid jätkuvad ja see teeb teid nõutuks. Ka teiste tüdrukute vanemad üritavad oma lapsi aidata, kuid näib, et see viis samuti ei ole lahendus ja nagu kirjast selgub, vahel toimub see riidlemise ja sõimamise teel ning sellist aitamist on samuti raske heaks kiita. Kui lihtsustada ja üldistada, siis tundub nii, et kellegi toetamine tähendab teie loos kellegi vastu olemist, kellegi riidlemist, hukka mõistu, lausa sõimamist, mis tegelikult probleeme ju ei lahenda. Pigem vastupidi, etteheidetest ja halvustamist tekkiv pinge loob eelduse järgmiseks konfliktiks.
Küsiks koguni nii, kuidas peaksidki tüdrukud oskama omavahelisi tülisid lahendada, kui nende vanemad klaarivad probleeme kurjustamise, riidlemise ja sõimamisega. Nad ju teevad ka sedasama nagu kirjeldate – solvavad üksteist. Seda mudelit nad ju kogevad ise ka ja jätkavad seni, kuni täiskasvanud näitava teisi probleemi lahendamise võimalusi.
Loomulikult on ka teistel vanematel mure ja head kavatsused. Sageli aga juhtub ka suurtel inimestel nii, et kui kellegagi tekib suhetes probleeme, miski ei meeldi, siis kergem on leida keegi kolmas, kellega sellest rääkida või koguni taga rääkida, esialgu näib, et hakkab kergem, tema ju mõistab ja tahab sõber olla, kiidab heaks, peaasi, et ta ise ei ole tagaräägitav. Palju raskem on olla silmitsi ja klaarida arusaamatusi asjaosalise endaga. Seega oleks ju väga õpetlik tüdrukutele, kui aitaksite kahel, kes omavahel parasjagu läbi ei saa, siiski asjast rääkida, jäädes pigem neutraalseks vahendajaks, vältides nõudmiste esitamist või moraalilugemist, samuti kellegi süüdlaseks tembeldamist.
Neutraalne vahendaja saaksite olla nii, et palute asjaosalistel rääkida ükshaaval, mis juhtus ja mis neile muret teeb. Ikka nii, et nad ei räägiks mitte sellest, kui halb keegi teine oli (st vältides halvustamist, süüdistamist) vaid seda, kuidas asjaosaline end ise tunneb, kuidas olukord talle mõjub, mis ei meeldi jne (st suunamist kasutada mina-keelt). Paluge rääkida vaid ükshaaval ja nii, et mõlemad (või kõik kolm) saavad rääkida ja teised kuulavad. Vahele ei sega ja teie olete peegeldaja, aktiivne kuulaja. Muidugi veel parem, kui palute tüdrukutel teise juttu peegeldada, nii omandavad nad ka ise hea kuulamisoskuse. Mõte on selles, et kõik peaksid saama rääkida, kuidas nad probleemi kogevad, mida tunnevad, mida vajavad, et end hästi tunda.
Mõte on ju selles, et võib saada kahekesi hästi läbi ka nii, et ei pea olema tingimata kellegi vastu. Praegu võib neil olla omamoodi muster, et tunda end lähedasena kellegagi, peab olema probleem kolmandaga. Ja ka nii - selleks, et toime tulla probleemiga, on vaja kolmandat, see aitab ignoreerida nii konflikti osapoolt kui ka sellest tulenevat pinget.
Kõik asjaosalised peaksid suutma mõista teisi ja kogema, et teda ennast mõistetakse. Kui on vaja konkreetseid lahendusi, siis see peab sobima asjaosalstele (mitte kõrvalolijale ega vahendajale) ja parim on ju see, et nad ise saavad neid välja pakkuda. Täiskasvanu pakutu võib ka olla hea, kuid parim ikka, kui nad ise tulevad selle peale, mida teha - siis nad ju on rohkem valmis seda ka järgima. On need siis mõned reeglid, kuidas mida teha või mida ei tohi teha (nt reegel, et igaüks kuulatakse ära ja teise jutule vahele ei sega, teiste asja luba küsimata ei võeta, solvata ei tohi, külla minnes mõeldakse koos sellised mängud, et kõik saavad osaleda, kõigil on õigus suhelda ka kahekaupa jne. jne.). Ikka nii, et enne kuulata ära igaühe probleemi sõnastus ja alles siis on aeg mõelda lahendusi. Vahendaja roll on jälgida, et igaüks saab end väljendada ja kedagi ei halvustata, st igaühe heaolu on tähtis, igaühe vajadused on samaväärsed.
Jälgige kindlasti igapäevases elus, kuidas peres probleeme lahendate. Lapsed õpivad suhetes toimivat, sh ka konflitkide lahendamist vanemate eeskuju järgides, nt seda, et nad räägivad teineteisega, kuulavad teineteist, kui on tülid ja arusaamatused, siis nad ei ignoreeri teist, ei solva, räägivad oma rahulolematusest otse ja avatult ja võimaldavad ka teisel seda väljendada ning just seeläbi mõjuvad hoolivana, turvaliselt.
