Tere!
Mure on 5 aastase poisiga.Lööb ja hammustab lasteaias teisi lapsi.Vahest ka ilma põhjusega.Hommikuti kordab ilusti üle reeglid,et ei tohi teistele lastele haiget teha,kuid seal samas jälle lööb kedagi.
Kuidas ma suudan selle temast välja juurida? Õhtuti räägime päeva sündmustest,kordame üle, et haiget teha ei tohi.Kuid ikka ja jälle ma kuulen õpetajatelt, kellele on jälle miskit teinud.
Ma ei tea, ma ei saa aru miks see nii on? Kuidas ma suudan sellega toime tulla?
Teil on vanemana raske mõista, miks viieaastane poeg lööb ja hammustab lasteaias teisi lapsi. Omalt poolt tegelete mureteemaga rääkides, nii hommikuti kui õhtuti räägite üle käitumised, mis on aktsepteeritavad ja millised mitte. Kahjuks muutusi ei ole ning te ei tea enam, kuidas emana seda olukorda muuta saaks.
Agressiivse käitumise taga on enamasti mingi lapse katmata vajadus. Lapse käitumine viitab sellele, et ta ei oska oma tugevate negatiivsete tunnetega teisiti toime tulla. Ebakohane käitumine on väljendus rahuldamata vajadusest (mure), millist sõnumit ja vajadust teie viieaastase lapse löömine/hammustamine kanda võib? On see suurenenud tähelepanuvajadus, frustratsioon millegi ebaõnnestumise korral, kurbus, igatsus, pettumus, hirm? Rääkige kasvatajaga- millised on need olukorrad ja kas need korduvad, kus laps reageerib vastuvõetamatult. Viha on enamasti teisene tunne, ehk selle all on tavaliselt mõni eespoolnimetatud emotsioonidest - mis aga väljendub vihases käitumises, teie lapse puhul siis haiget tegemises.
Oma lapse aitamiseks on mitu viisi- esiteks: tunnete teadvustamine. Rääkige lapsega tunnetest, nimetage neid ja kindlasti edastage sõnum, et kõik tunded on aktsepteeritavad ja neid tunda (ka raskeid ja ebameeldivaid) on lubatud. Lasteraamatud, multifilmid, filmid- märgake ja aidake lapsel märgata tegelaste tundeid, nimetage neid.
Teiseks: kui laps õpib nimetama tundeid, oskab ta ka enda tundeid sõnadega väljendada. Selle asemel, et teist last lüüa, saab ta öelda, mis talle muret teeb, kurvastab või vihastab. Tunnete sõnadega väljendamises on "võlujõud"- nii kui tunde sõnadesse paneme, ei ole me enam selle alla mattunud, me mõistame end ja rahuneme. Sealt edasi saame juba murega tegeleda.
Kolmandaks: õpetage teda märkama oma kehas esimesi märke, mis annavad teada, et kohe laps vihastab- on see hääle/käte värin, südamepekslemine, kurgus või kõhus veider tunne jne. - kui laps õpib neid märkama, suudab ta ise viha/jonni tekkimist peatada. Lisaks märkamisele õpetage lapsele vihaga toimetuleku võtteid. Need meetodid on klassikalised vihaga toimetuleku võtted ja peale harjutamist ja oskuste omandamist väga tõhusad ja kasutatakse iga kord, kui on vajadus toime tulla stressi, pingete või raskete tunnetega.
Soovitav oleks need algul endal selgeks saada, siis on kergem lapsele edasi õpetada ja koos harjutada, kuni oskused omandatud.
Parim viis oma tunnetega toime tulla on õppida seda tegema läbi rahustava hingamise: tehnika - "Sügav hingamine" - istu mugavas asendis, nii et su jalad toetuvad kindlalt põrandale, su käed lebavad lõdvestunult põlvedel ja selgroog on sirge.
Hinga sügavalt sisse, lugedes mõttes sekundeid: „üks, kaks, kolm, neli”. Enne, kui välja hingad, - hoia hinge kinni, lugedes mõttes: „üks, kaks, kolm, neli”. Nüüd välja hingates, loe mõttes: „üks, kaks, kolm, neli” ja lisa sinna üks positiivne, ennast toetav sisendus. Näiteks: „saan hakkama!”, „lõdvestun!”, „olen rahulik!”.
Tee seda harjutust vähemalt neli korda.
Jälgi selle harjutuse ajal oma hingamise pidevat aeglustumist, keha lõdvestumist, mõtete rahunemist.
Väga lihtne ja lastele sobiv kiirlõdvestumise/rahunemise meetod on: "Roboti-kaltsunuku tehnika"- olen 10 sekundit pinges nagu robot (nägu, käed-jalad, rind, kõht, pepu, selg), liigutan ennast nagu robot; siis lõdvestan ennast ja kogu keha on pehme nagu kaltsunukul (raputada keha, lõdvestada pingul lihased).
Õppige ja harjutage neid tehnikaid koos lapsega, iga päev kuu aja jooksul vähemalt kaks korda päevas- tasapisi saavad harjutused omaseks ja muutuvad automaatseteks, nii et kui tekib vajadus pingetega/vihaga kiiresti toime tulla, hakkab laps seda automaatselt rakendama.
Loomulikult peaks järgnema esmasele tunnetete jahtumisele ka lapse ärakuulamine/aitamine vanema ja lasteaias kasvatajate poolt aktiivse kuulamise meetodil, vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ Kui laps tunneb, et teda on kuulatud ja mõistetud- mitte hukka mõistetud, suudab ta tasapisi hakata koostöös vanema/kasvatajaga leidma lahendusi oma murele ja kohasemalt reageerima.
