Saadan õpetajalt saadud kirja trennis juhtunust. Täpsustuseks - Pille ja Malle on 9 aastased õed.
Kiri õpetajalt: Mõtlesin, et kirjutan teile täna trennis juhtunust. Kui ma õigesti märkasin, siis Pille ja Malle läksid täna enne trenni riidu. Pille läks Mallele kätega kallale. Malle ei tahtnud kakelda ja jooksis eest ära. See ajas Pille veel enam närvi ja ta hakkas karjuma. Püüdsin teda rahustada, aga ta hakkas mind kätega peksma. Lõpuks mul ei jäänud muud üle, kui palusin tal lahkuda, aga ta lihtsalt ei allunud. Samuti hakkas ta mind tänitama...olen peaaegu kümme aastat treenerina töötanud, aga mitte keegi pole kunagi nii käitunud. Tean, et ta oli endast väljas, aga ta ei võtnud ka aega maha, et rahuneda. Teised trennilapsed olid hämmingus. Olen temaga püüdnud nö hea ja rangema sõnaga, aga tegelikult pole ma leidnud siiski ühtegi hea moodust, kuidas tema vihahooge taltsutada.
Ma väga armastan Pillet ja sellepärast teeb tema käitumine mind kurvaks ning nõutuks. Aga kindlasti ei saa me enam nii jätkata, sest täna küsisid teised lapsed, et kaua mina treenerina seda veel talun...tegelikult on kogu trennitöö häiritud. Kõige lihtsam oleks öelda, et Pille ei saa enam treeningutel osaleda, aga tean, et talle väga meeldib võimelda, ja sellepärast peaksime leidma mingi lahenduse. Kuna olete näinud tema vihahooge, siis võibolla oskate mulle nõu anda, kuidas ma talle peaksin lähenema...mis oleks see midagi, mis paneks teda rahunema, kuuletuma...
Mida olen siiani kasutanud? Aga enamasti tulutult...
- olen palunud rahuneda, istuda hetkeks maha
- kallistanud
- kuulanud ära, mis teda vihale ajas
- palunud (nõudnud) tunnist lahkuda
- palunud (nõudnud) karjumine, kisamine lõpetada
- lubanud emale helistada
- täna ütlesin talle, et kui ta minu ( samuti teiste) löömist ei lõpeta, siis kutsun politsei, sest teistele ei tohi haiget teha...lisasin, et ma ei taha seda teha, sest muidu muutub ema kurvaks ja tuleb palju pahandust jne.... , aga ma ei saa teda ju politseiga ähvardada, sest tean, et tal on lihtsalt raske oma emotsioone taltsutada.
Samuti tunneb Pille väga suurt konkurentsi oma õega..., kui palun Mallel midagi ette näidata, siis tuleb sellest alati tüli, sest miks just tema jne..., kuigi olen Pillele (võrreldes teiste trennilastega) väga palju tähelepanu (kiitused) pööranud.
Vot selline mure mul oligi...ma ei taha selle kirjaga teid kurvastada, sest Pilles on tegelikult palju headust, töökust, rõõmsameelsust ja võimekust...ja ma ise püüan alati nende omadustele keskenduda, aga teistelt trennilastelt ma ei saa seda oodata, sest nad on veel lapsed ja ei mõista, ei näe neid asju niimoodi (kuigi ma olen püüdnud seda neile selgitada).
Kuidas Pillet aidata? Mida teha, et selline käitumine ei korduks?
Tülidel, tigedatel ütlemistel, teineteise peale vihastamisel, solvumisel jpm seesugusel on mõistagi omad põhjused. Enamasti ei tee lapsed (ja üldse inimesed) teineteisele meelega liiga, kuigi nii võib paista. Käitumise taga, mis teisele teeb füüsiliselt või vaimselt haiget, on selle tegija enda mingi katmata vajadus ja kui see vajadus on väga tungiv, siis täiskasvanud veel suudavad end ses olukorras korrale kutsuda, ent lapsed on reeglina impulsiivsed, nad ei suuda väga emotsionaalses situatsioonis empaatilised olla ega mõelda, mida teine samas olukorras kogeb või et ehk oleks ka mõni muu lahendus/lähenemine.
Jõu kasutamine mingi käitumise lõpetamiseks võib olla tulemuslik, kuid ei võta ära lapse katmata vajadust, rääkimata sellest, et hirmutamine ja karistamine vähendavad usaldust ning riivavad inimlikku väärikust. Just vajaduse mõistmine on neis olukordades lahenduseni viiv: lapse käitumist ei ole vaja mõista, aga tingimata on vaja mõista selle all peidus olevat vajadust, mis selle käitumise tingis.
Tunne on ikka teejuht vajaduse mõistmisel. Laste tundeid uurides saame paremini aru, mis pani neid käituma just sellisel moel. Niisiis peaks eelkõige mõtlema-uurima, millest need riius tüdrukud puudust tunnevad (suhe on ikka kahe inimese vahel, enne kui üks vihastas, tegi teine midagi ja enne seda jälle esimene miskit – vastastikkune mõju suhetes on pidev, seetõttu räägin mitte vaid Pillest, vaid mõlemast).
Väga tihti tunnevad lapsed puudu vanemlikust tähelepanust ja hoolest, sageli juhtub, et laste materiaalsed vajadused on kaetud, kuid emotsionaalne pool on näljane. Ühelt poolt on tingimata ja läbivalt vaja võtta aega laste kuulamiseks – ainult nii saame mõista ja toetada, sh toetada selle kaudu, et koos arutleda, mil moel väljendada oma soove ja vajadusi nii, et suhted teistega kannatada ei saaks. Lastel napib tarkust ja kogemuslikku tagavara, kuidas oleks mõistlik käituda olukorras, mil on vaja enda eest seista. Seetõttu lähevad väiksematel lastel käiku hambad ja küüned, suurematel sõnad, tõukamine, löömine, asjade käesttirimine jms. Viha all on ikka peidus palju muid tundeid, seal võib olla kurbust ja pettumust ja üksindust ja mida kõike veel. Lapse vihatunnetega kohtudes tuleks alati uurida viha all peidus olevaid tundeid, viha kujunemislugu. Vihal on ikka n-ö emotsionaalne saba taga.
Nii et kui jätkuvalt võtate aega lapse kuulamiseks, siis on see kindlasti hea viis probleemilahenduse poole. Teisalt on muidugi ka olukordi, kus vanema/õpetaja/treeneri jõuline sekkumine on omal kohal, seda just siis, kui lapsed teineteisele haiget teevad. Kaklejad tuleb lahutada ja selge sõnaga välja öelda, miks selline käitumine kohane ei ole. Kuid ainult keelamisest ja kaklejate lahutamisest ei piisa, sellele peaks järgnema ka konflikti uurimine ja lahendamine vahendamise kaudu.
Kõige parem viis tülitsevate laste konfliktides on täiskasvanulik tarkus laste konflikti mitte lahendama asuda, vaid just nimelt vahendada, st et ei tohiks võtta pooli, vaid püütakse olla kahe lapse vahel justkui tõlgiks, püüdes kummagi kuulamise kaudu aru saada, mis oli kummagi vajadus (mis sinu arvates juhtus? Ja mis sina tahtsid? aga mis juhtus sinu arvates? Ja mida sina tahtsid?), ja alles siis, kui kumbki on saanud rääkida-selgitada, on võimalik ka lastel teineteisest paremini aru saada. Oluline on tekitada kahekõne vaenutsejate vahele. Edasi saab asuda olukorra lahenduste juurde, neid peaksid samuti lapsed ise pakkuma. Täiskasvanu peaks seejuures võtma pigem läbirääkimiste hõlbustaja ja kokkulepete sünnile kaasaaitaja rolli. Samuti on täiskasvanu see, kes hoiab silma peal kokkulepete püsimisel ja neid meelde tuletab, kui jälle riid kerkib.
Konfliktide ennetamiseks on hea grupireeglite olemasolu (grupiks võib ju pidada nii peret, klassi kui ka trenniseltskonda), mis on üheskoos paika pandud, sh see, mil viisil väljendada oma soove, rahulolematust, ebamugavustundeid jms.
Laste mõjutamine ja nende elumudeli kujundamine oma käitumise kaudu ongi keerukas ja paneb tihti proovile kogu täiskasvanuliku kannatlikkuse. Kui vanemad, õpetajad ja treenerid oskavad raskeid olukordi lahendada rahumeelselt, siis õpivad seda ka lapsed.
Kuulamine on kõige olulisem suhtlemisoskus. Kuulamine võib vahel lihtsalt imet teha – kui tõeliselt kuulata. Usun küll, et just see on kõige abistavam igaühele, kes tundub hädas olevat.
