Minu 2-aastane tütar üritab laste mänguväljakul igal võimalikul juhul teistele lastele haiget teha (näpistada, liiva silma visata või hammustada). Kusjuures teine laps pole selleks mingit põhjust andnud. Lisaks hüüab ta igale lapsele "Paha tita". Selline olukord on kestnud juba üle poole aasta, varem meeldis talle igal pool täiesti võõraste lastega kallistada ja puges neile igal võimalikul juhul külje alla.
Kui teda keelan, siis ta lihtsalt ei kuula, seega olen sunnitud teda füüsiliselt peatama. Seejuures tõstan ta eemale või endale sülle ja räägin, et nii ei tohi teha ja teine laps saab haiget. Ka sellest rääkimisest pole mingit kasu. Ta ütleb mulle lihtsalt vastu, et ta on paha laps ja ta tahab titat hammustada.
Kuna tal on oma hoovis igav, siis soovib ta mitu korda päevas mänguväljakul käia, kuid mulle on see iga kord suur katsumus, sest pean tal kogu aeg sabas käima ja teda haiget tegemise katsetel takistama.
Kuidas saaksin sellisele tegevusele lõpu teha? Kuidas lapsega rääkida nii, et ta kuulaks?
Saan aru, et teil on viimasel ajal keeruline lapsega mänguväljakul käia, kuna laps on hakanud tegema teistele haiget ja te ei leia viisi, kuidas lapse käitumist muuta. Ütlete, et te keelate ja selgitate, kuid laps ei kuula.
Üldiselt polegi vaja oodata, et 2-aastane laps suudaks käituda mõistlikult ja mõista meie juttu. Küll aga saab laps väga nutikalt aru, millised tegevused toovad endaga kaasa vanema tähelepanu. Lapsed valivad alateadlikult sellise rolli, milles neile tähelepanu antakse. Ma ei tea, kuidas teil on, kuid tihti juhtub peredes nii, et sel ajal kui laps mängib rahulikult, siis vanemad kaovad oma mõtetesse ja tegemistesse ning pahanduse korral loovad lapsega tugeva kontakti. Tavaliselt täiskasvanud riidlevad ja keelavad lapsi eriti suure energiaga. Kuna lapsed vajavad vanemate energiat, kontakti ja tähelepanu, siis hakkavadki lapsed tegema selliseid asju, mille peale vanemad kindlasti tähelepanu pakuvad. Nii õpivadki lapsed vahel palju nö pahandusi tegema, et saada vanemate tugevat tähelepanu. Võite jälgida iseenda, teiste täiskasvanute ja lapse käitumise mustreid ning uurida, millal saab laps tugevamat tähelepanu, kas siis kui ta käitub soovitud viisil või soovimatul viisil.
Kui laps ütleb enda kohta, et ta on paha või kui ta seda teiste kohta ütleb, siis tasub uurida, kes lapsele seda ütleb. Lapsed ei mõtle ise selliseid hinnanguid välja, nad jäljendavad ikka täiskasvanuid enda ümber. Kui keegi ütleb talle, et ta on paha laps, siis ta hakkabki endale nii ütlema ning endast nii mõtlema. Lapses hakkab arenema see roll, mida täiskasvanud temas näevad.
Kui tahta, et laps meid kuulda võtaks, siis on väga oluline ka last kuulata. Kuulata on vaja lapse sõnade taga olevaid vajadusi. Kui laps ei oska end veel väga hästi sõnadega väljendada, siis kipubki ta hammustama ja kätega enda tahtmist väljendada. Samas te ütlete, et lapsel ei tundu olevat selget põhjust ega otsest vajadust. Sel juhul tasub neid olukordi jälgida ja proovida mõista, mida laps tegelikult vajab. Kui laps käitub halvasti, siis ta tunneb end järelikult halvasti. Tõsi, vahel võib olla raske mõista lapse tegelikke vajadusi.
Kui laps teeb kellelegi haiget, siis on oluline selgelt, kuid rahulikult lõpetada see käitumine, võib lisada ka põhjenduse (näiteks: „teisel lapsel on valus“) ja siis sõnastada lapse võimalik vajadus (näiteks: „Sa tahad ise selle mänguasjaga mängida ja teine ei anna seda sulle. Ma näen, et see teeb tõesti kurvaks.“). Kui te ei oska ühtegi vajadust sõnastada, siis võite ilma pikema seletamiseta suunata laps mõne sobiva tegevuse juurde. Ei ole mõtet väljendada lastele pettumust, kui nad ei suuda mõistlikud olla. Ega nad ilmaasjata pole 18 aastat meie hoole all Hinnangute andmine (paha laps, kiuslik) ja negatiivse rõhutamine vaid kinnistab negatiivset käitumist ja õõnestab lapse eneseväärikust. Sellises vanuses lapse puhul pole suurest selgitamisest veel kasu. Selgitused olgu lihtsad ja pole vaja oodata, et laps need edaspidi kohe arvesse võtab. Areng ja küpsemine toimub samm-sammult. Negatiivsed käitumised tuleb rahulikult lõpetada ning positiivseid käitumisi märgata, peegeldada ja väljendada rõõmu selle üle. Lapsed tahavad vanemaid rõõmustada ja kogeda vanemate tähelepanu.
Hinnangute andmine (paha laps, kiuslik) ja negatiivse rõhutamine vaid kinnistab negatiivset käitumist ja õõnestab lapse eneseväärikust. Sellises vanuses lapse puhul pole suurest selgitamisest veel kasu. Selgitused olgu lihtsad ja pole vaja oodata, et laps need edaspidi kohe arvesse võtab. Areng ja küpsemine toimub samm-sammult. Negatiivsed käitumised tuleb rahulikult lõpetada ning positiivseid käitumisi märgata, peegeldada ja väljendada rõõmu selle üle. Lapsed tahavad vanemaid rõõmustada ja kogeda vanemate tähelepanu.