Tere!
Meie peres on kasvamas kolm last - 7a Mati, 3a Kati ja 7k Põnn. Mulle teeb muret Mati väga suur tähelepanuvajadus. Ja mulle tundub, et mida rohkem me talle tähelepanu pöörame, seda rohkem ta seda tahab. Näiteks kui ta mängib oma Legodega ja mingit tükki ei leia, siis oleme teinud kokkuleppe, et otsin talle nt kaks tükki. Kui kaks tükki on otsitud, hakkab ta tavaliselt kauplema, et otsi ikka veel, sest ta ise ei leia ja lõpuks hakkab nutma ja mõnikord lõhub isegi poolelioleva ehitise ära. Olen püüdnud endale kindlaks jääda, et me leppisime kahe tüki peale kokku ja need ma otsisin ja et legotamine ongi sinu tegevus jne, aga see ei näi teda veenvat. Tavaline on ka selline olukord, et minu ülesandeks olevate kahe tüki otsimise vahepeal lähen midagi toimetama, kas süüa tegema või kõige väiksemale süüa andma või koristama ja ütlen, et tulen varsti tagasi ja vaatan, palju sul ehitatud on. Sellegipoolest tuleb ta ise paari minuti pärast minu juurde, et millal sa tuled tükki otsima, tegemata välja sellest, et mul on mingi tegevus pooleli. Kui veelkord püüan talle seletada, et legod ongi lastele mõeldud ja ma tõesti ei saa päev läbi sulle tükke otsida, saab ta pahaseks ja lõpetab legodega mängimise üldse ära ning tuleb jutuga, et mida me nüüd teeme, et tal on igav. Ja kui abikaasa õhtul koju tuleb, on ta nagu takjas tal küljes, et tule minuga mängima. Ometi tegeleme temaga ja tõesti mängin temaga, kui väiksemad magavad ja abikaasa käib temaga rattaga sõitmas ja talvel suusatamas ja võtab teda võimalusel tööreisidele kaasa. Mulle on hakanud tunduma, et laps võtabki meid kui oma mängukaaslasi, mitte kui vanemaid. Meil ei toimi selline asi, et mängid natuke lapsega ja siis jääb laps edasi mängima, vaid siis ta tahab veel ja veel, et temaga tegeletakse. Kui õues lehti riisusime, siis Kati tuli minu juurde ja hakkas lehti kotti panema, siis Mati eemalt hõikas, et miks keegi teda ei aita. Ometi ei olnud asi aitamises vaid lihtsalt selles, et iga üks tegi oma asja ja lehtede riisumine ei olnud kellelegi kohustuseks tehtud, vaid see oli laste oma valik.
Üha rohkem hakkan panema tähele, et Mati ja Kati omavaheline suhtlemine pole sõbralik vaid pigem kiuslik. Kui Mati ise oma mänguasjadega ei mängi, siis ei luba ta neid ka Katile. Sageli märkan, et Mati on oma riiulile või kasti pannud ka Kati mänguasju(nukuriided ja mõned pehmed loomad) või Kati värviraamatuid ja peab neid justkui enda omaks. Kui aga Kati satub Mati värviraamatusse joonistama või mängib mingi autoga, siis on tihti Matil nutt lahti, et miks sa minu asju võtad. Kui nad ka koos mängivad, siis alati Mati reeglite järgi, muidu on kisa lahti, et ma ei mängi enam sinuga. Kui Kati sellesse rahulikult suhtub ja ütleb, et ta ei tahagi mägida, tekitab see Matis veel rohkem viha ja ta hakkab veel rohkem rääkima, et ma ei luba sulle seda ja seda ja need on minu asjad ja ära neid puudu jne. Kui Kati lõpuks nutma hakkab, et venna ei luba midag, siis Mati leebub ja ütleb, et eks võta siis. Kahjuks on Mati mängud tihti ka agresiivsed(tulistamise ja politsei mängud), millest Kati kiiresti tüdineb ja siis on jälle Mati tige ja kuri, et keegi temaga ei mängi.
Nutud ja kaklused käivad meil ka nukkude pärast, sest nii kui Kati hakkab oma asjadega mängima või leiab mingi mänguasja, millega pole ammu mängitud, siis avastab Mati, et just temal on seda vaja ja tema tahab sellega mängida. Ja mänuasjad jaotab Mati tihti nii, et temale jääks rohkem või tema saaks ise paremad asjad. Ja kui palun tal anda võrdselt ja püüan seletada, et nukud ongi rohkem tüdrukutele, siis hakkab ta nutma ja ütleb, et temalt võetakse kõik ära ja et tema ei saa midagi. Ometi pole keegi temalt asju ära võtnud, vaid tahan, et ta ei peaks kõiki asju enda omaks. Ja autosid on meil selgelt rohkem kui nukke ja tüdrukute mänguasju. Kummalisel kombel tunduvad aga just need viimased kõige huvitavamad olevat.
Püüan küll väga kohelda lapsi võrdselt ja panen ikka mõlemale asjad valmis, kuid ikka tundub Matile, et Kati saab paremaid asju. Olen isegi küsinud, et kas talle meeldiks olla kolmeaastane ja mängida kolmeaastasele mõeldud mänguasjadega, siis on ta vastanud jah. See tundub nii uskumatuna, sest esimese lapsena on ta saanud 4 aastat ainult üksi meie mõlema tähelepanu ja oleme tal alati juures olnud ja teda igasugustes asjades abistanud. Kas sellest on välja kasvanud õpitud abitus, kuna ta on harjunud, et kõik talle ette-taha ära tehakse ja "aidatakse" mängida? Või on see siiski kohutav tähelepanuvajadus?
Ma ei oska kuidagi Matile selgeks teha, et ta ei saa oodata, et kõik kogu aeg ainult temaga tegeleksid ja ainult talle tähelepanu pööraksid. Vanaemad on ka juba natuke ahastuses, sest nad kurdavad, et kui nad veidikenegi tegelevad Katiga, siis on kohe Mati platsis, et miks sa minuga ei mängi.
Kuidas leevendada seda ülisuurt tähelepanu vajadust? Me tõesti püüame pöörata Matile kõige rohkem tähelepanu, kuid ikkagi tundub, et see ei aita ja ta ei arvesta teise soovide ja vajadustega, vaid aina käsutab, et tule nüüd minuga mängima või miks keegi minuga ei tegele.
Aitäh!
Maria
Aitäh, et olete kirjeldanud nii põhjalikult neid olukordi, milles te oma vanema lapse käitumises probleemi näete. Olete ise mõelnud, et kiusliku, nõudliku ja vahel kadeda käitumise taga võib olla suur tähelepanu vajadus. Samas on teil kogemus, et suurema tähelepanu andmine ei muuda lapse käitumist paremaks ega rahulikumaks. Olete segaduses, kuna just vanem laps on saanud kõige rohkem teie tähelepanu. Olete mõelnud, et äkki on tegu hoopis õpitud abituse tekkimisega, kuna tegelete lapsega ehk liigagi palju.
Teie kirja lugedes olen teiega mõnes asjas vägagi sama meelt ja tahan lisada veel mõned mõtted. Olukorrakirjeldusi lugedes paistab tõesti, et teie laps vajab tähelepanu. Küsimus on aga selles, millist tähelepanu ja kuidas? Üldiselt võin öelda, et tähelepanu vajavad lapse tunded, aga mitte niivõrd tema soovid ja nõudmised. On ju teada, et halvasti käitub laps, kes tunneb end halvasti. Olen teiega igati nõus, et oluline on aru saada lapse tõelisest vajadusest, kuid see ongi tavaliselt kõige keerulisem. Lapsel võib olla palju soove, kui tal on mingi baasvajadus rahuldamata. Kirjast ei selgu, kas te olete tuttav Gordoni perekoolis õpetatavate oskustega. Lühidalt saab nendest oskustest lugeda ka meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/. Kirja põhjal soovitaksin proovida aktiivset kuulamist koos selgete oma poolsete piiridega (mina-sõnumid, kehtestamine).
Tõite ühe näitena lehtede riisumise olukorra, kus Mati hõikas eemalt, et miks keegi teda ei aita, kui Kati tuli teie juurde ja hakkas lehti kotti panema. Kuna esialgne probleem on selles olukorras ju Matil, siis oleks mõistlik teda aktiivselt kuulata. Aktiivne kuulamine tähendab seda, et sõnastate ümber, mida teine ütleb ja püüate lisaks ta tema tunnetest aru saada ning neid peegeldada. Pole vaja püüda olukorda lahendama hakata. Võite näiteks öelda midagi sellist: „Mati, sa näed, et Kati tuli mulle appi ja tahad, et sulle ka keegi appi tuleks. Sa ei taha üksi olla.“ Selle peale tavaliselt laps täiendab, parandab või nõustub antud peegeldusega. Oluline pole lapse probleemile pakkuda lahendusi. Oluline on pakkuda mõistmist, kuulamist ja teha nö ruumi lapse kogemusele. Sel viisil ei kao probleemid kiiresti, kuid laps tunneb sügavat mõistmist ja tähelepanu ning teadvustab ka ise oma tundeid ja probleemi selgemini ning selgemalt mõeldes tekivad lapsel endal sobivad lahendused, kui neid muidugi üldse vaja on. Kui laps leiab sõnad oma tunnetele ja kogeb, et keegi püüab mõista, siis on tal lihtsam taluda frustratsiooni ja pettumust, mis ongi ju arenguliselt väga oluline. Üldiselt tasub anda aega, et laps lõpuks ise lahenduse välja pakub. Tihti piisab vaid aktiivsest kuulamisest ja laps rahuneb ega vajagi vanemate abi. Tõeline abi ja tähelepanu tuleb tihti läbi kuulamise ja mõistetud olemise.
Kuna aktiivne kuulamine pakub turvatunnet ja toetust, kuid jätab vastutuse probleemi lahendamise eest peamiselt lapsele, siis ei toida see ka õpitud abitust. Tasub vahet teha, et mõistmine ei tähenda nõustumist. Te võite proovida näha elu Mati silmade läbi ja samal ajal jääda ka oma arvamuste ja piiride juurde. Kui Mati näiteks on hädas, kuna ei leia õigeid Lego tükke üles, siis te saate teda aktiivselt kuulata umbes nii: „Sul on just need tükid kadunud, mida sul kõige rohkem vaja läheb. Oled kohe täitsa hädas“. Laps tõenäoliselt nõustub ja kutsub teid appi. Siis võite öelda midagi sellist: „Sa tahaksid koos minuga siin mängida, et aitaksin otsida tükke ja siis oleks ka muidu lõbusam. Sul on vist üksinda natuke igav“. Kui vanem püüab empaatiliselt kuulata, siis laps loobub ka võitlemisest ja hakkab tasapisi rääkima oma vajadustest ja tunnetest. Sel viisil kuulates võite aga jääda oma piiride ja vajaduste juurde ning öelda: „Ma tahan praegu lõunasöögi ettevalmistused ära teha, sest poole tunni pärast tahab tita juba süüa ja siis pean ma temaga olema. Praegu ei saa mina sind aidata“. Tasub hoiduda nö suhtlemistõketest, kui lapsel on mure. Pole vaja seletada, selgitada, kritiseerida jne. Võib väljendada oma piire ja kuulata aktiivselt lapse tundeid ja mõtteid. Kui teie näitate oma piire, siis on loomulik, et lapsel ärkab mingi emotsioon, kuid see on turvaline ja seda võib peegeldada: "Sulle ei meeldi, et ma teen süüa, ja siis olen titaga. Sa tahaksid, et ma oleksin palju rohkem sinuga koos. see teeb kohe nii kurvaks, et pole isegi isu mängida. Jah, ma näen, et sa tahaksid nii vaga koos minuga mängida." Nii suureneb usaldus, iseseisvus ja vähenevad võitlusest tulenevad pinged.
Usun, et olete nõus, et vanemate üks ülesanne on tutvustada lastele, kuidas maailm toimib. Kasvades ja iseseisvuse suurenedes on loomulik, et laps kogeb erinevaid pettumusi (ema ei olegi alati kohal, kõiki asju ei saagi, kõike ei suudagi, ka teistel oma vajadused jne). Iseseisvumine on põnev ja hirmutav samaaegselt. Lapse üks arenguline ülesanne on õppida taluma pettumustest tulenevaid tundeid ja selles vajab laps vanemate abi. Aktiivne kuulamine on parim viis selleks, et laps õpiks oma tundeid mõistma ja nendele ruumi tegema ilma, et peaks keerulisi tundeid halva käitumise abil välja elama. On loomulik, et esimese lapse jaoks on suur pettumus ja kaotus see, kui sünnib järgmine laps. Ka neid tundeid tuleb vanematel tunnistada, sest muidu need jäävadki lapse hinge närima. On loomulik, et vanemad lapsed tunnevad nii armastavaid kui ka muid tundeid (viha, kadedus, hirm jne) väiksemate õdede-vendade suhtes. Väiksem laps sünnib perre, kus on juba suurem ees ja see on tema jaoks loomulik keskkond.
Seega kokkuvõttes võite proovida pöörata tähelepanu pigem lapse tunnetele ja mitte tema soovide täitmisele. Loomulikult on väga tore, et nii teie kui ka lapse isa tegelete palju oma lastega. Isaga koos tegutsemised on kindlasti äärmiselt olulised poisi igakülgsele arengule. Aktiivse kuulamise lisamine olukordadesse, kus lapsel on probleem, aitab aga just emotsioonidega paremini toime tulla ja suurendab lapse iseseisvust, vastutustunnet ja eneseusaldust. Kui teil tekib veel küsimusi, siis võite uuesti kirjutada, lugeda T.Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“ või osaleda võimalusel Gordoni perekoolis.
