Soovin saada selgust selles, millist joont kasvatuses hoida. Laste vanusevahe on 12 aastat (8 ja 20). Noorema poja sündimise ajaks oli vanem poeg saanud palju tähelepanu ja hoolitsust, suhet isaga oli vähevõitu ja need olid nigelad. Samas, otseselt midagi häda ka ei olnud ja mina olin tema jaoks alati olemas, kuulamas kuigi ta hoidis palju omaette. Mina seisin ikka tema eest kaitseinglina ja lahendasin konflikte rohkem lapse eest seistes. Konfliktide katalüsaatoriks oli veel üks perekonnaliige kes enam meiega ei ela, ka sellest saab vanem vend praegu juba aru. Noorema poja 6 aastaseks saades läksid suures osas ka sellepärast suhted isaga paremaks, puberteetlik protest vähenes ja asendus mõistlikuma täiskasvanulikuma dialoogiga nende vahel. Noorem poeg aga vajas tema puberteedi ajal just palju tähelepanu (väga palju tähelepanu) ja kuna lisaks pidin tegelema isa-poja vahelise võitlusega siis väga palju jaksu enam lisaks ole,mas olemiseks ei jäänud. Praegu on küll olukord tunduvalt rahulikum, nii vanem kui noorem poeg arukamad, rahulikumad, vestlusvõimelisemad. Ent nende vahel on alati puudunud kontakt. Ma ei ole pressinud jõuga peale, et vanem peaks noorema vennaga tegelema. Ta ise väljendubki: see on sinu laps, sina ka tegele. Tõsi, on olnud hädajuhtumeid harva, väga harva, kus olen sunnitud olnud noorema tema hoolde jätma (nt tunnikeseks) ja öelnud: pole parata, ma PEAN ära olema ja kedagi teist pole. Siis sina vastutad. Aga seda on ta ka teinud, valvanud, vastutanud, süüa andnud jms... Ei mingit mängimist, vestlemist - väldib totaalselt inimlikku, sõbralikku, lähedast suhet. Noorem poeg ongi mulle öelnud, et ema, kas tead, tal on minust suva! Vanem vend ei huvitu iialgi sellest, kuidas nooremal lasteaias läheb, ei võta teda iial kaasa ega tule ka kutsumise peale (kui noorem kutsub palli mängima või jalutama nt). Palved saavad 99,9% eitava vastuse. Olen üritanud mõistlikult rääkida, et pole kena niimoodi eemale hoida, siiski vend. Siis jõuludeks tõi nt paar shokolaadi ja see oligi ka kõik. Suhteliselt sõnatult ulatati mulle: anna nooremale päkapikkudelt. Sünnipäevi ei mäletagi, ei osale, ei õnnitle... Olen teinud näo, et ma ise ei saa ja on vaja praegu vahel kooliülesandeid kontrollida - vanem vend võtab need hapu näoga ja kontrollib siis. Aga see on ka kõik. Ei mingit huvi, vestlust. Kui kutsun kaasa pereüritustele, ta ei tule. Tal on oma elu. Ega ta ole tahtnudki tulla (teatrisse, sõpradele külla jne) - ikka päris omaette, kusjuures varasem perekonnaliige siis vanasti ikka tänitas, et mis vanemad te küll olete, ei vii last (15 a) (vägisi) teatrisse kaasa...
Olen püüdnud toime saada peres riiuta, skandaalideta, sest suhted olid varem niigi isa-vanema poja vahel pingelised ja skandaale sinna juurde oleks olnud liiast, seda enam, et väike ka kasvamas.
Aga praegu on vanem juba 20 ja midagi pole muutunud. Totaalne tõrjumine. PS: muidugi ta ei ole nõus kuhugi psühholoogile, nõustaja juurde tulema, sest tema meelest ta käitub niigi rahulikult ja oma meelest "ei ole venna mittesallimist". Kuidas suhtuda oleks õige?
Otsite viise, kuidas soosida poegade omavahelist hea suhet. Kuigi nad käituvad mõistlikult, näete ometi, et vanemal pojal on keeruline näidata venna suhtes sõbralikkust ja hoolivust. Ta nimetab teda "teie lapseks". võimalik, et see oli vaid konkreetses olukorras, kuid siiski ilmekas. Teie olete püüdnud soodustada kontakte ja vältida peale surumisi. Kindlasti ei aitakski, kui arvustaksite suuremat poega või teeksite etteheiteid. Seda enam, kui ta on ju püüdnud ka teie soove arvestada, kuid ta ei saa toimida oma tunnete vastu. Võimalik, et poiste suhted ongi keerulised emotsionaalsel tasandil. Tundub, et võtmeküsimus ei ole mitte niivõrd vendade suhetes, vaid vanema poja ja tema isa suhetes. Nii võib olla, et nooremal on olnud rohkem võimalusi suhtlemiseks isaga, saanud rohkem temalt tunnustust ja suurem on sellest ilma jäänud. See võib olla poisile kibe kogemus ja tahtmatult kannab oma valu nooremale vennale, püüdes teda ignoreerida. Noorem vend meenutab talle seda, millest tema ise ilma jäi. See, kuidas ta teda tõrjub, ei ole pahatahtlik ja teadlik, pigem inimlik ja mõistetav.
Küsite, kuidas suhtuda sellesse, millised on poegade suhted. Parim viis on ikka suhtuda nii, et kõiki tundeid on võimalik mõista. Suurem poiss peab saama rääkida ja kogeda mõistmist, kuidas ta end tunneb mõeldes sellele, et tema jaoks oli isa vähem olemas, kui ta väike oli. Kuidas end tundis, kui midagi juhtus, kui suhetes oli pinged jne. Tema mõistmine ei peaks sugugi tähendama seda, et koos hakata isa maha tegema, teda arvustama. Pigem ikka nii, et lihtsalt aktsepteerida seda, mida poeg tunneb ja tundis ja leida viise, et ta saaks isasse suhtuda lugupidavalt, leida nüüd võimalusi headeks kontaktidesk. See võib olla vanadest pingetest vabastav, kui ta saab lubada endas tunda nii pettumusi kui ka igatsust ja mitte tunda, et tema ise oli kuidagi halb, et ei väärinud teist kohtlemist. Ka praegu – ta ei ole kuidagi halvem, kui ta ei suuda olla teistsugune vend ega poeg. On väga oluline (võib-olla koguni esmatähtis selles, mida teie saate teha), kui väljendate heameelt temaga seonduvas, sh kui ta midagi teeb venna heaks, on osavõtlik pereasjades või olete mistahes asjas temaga seonduvas rõõmus ja uhke. Ta peab lihtsalt kogema seda, et ta on tähtis ja väärtuslik, temast hoolitakse ja ka mõistetakse seda, mis talle raske. See tähendab, et te ei peaks kogema etteheiteid, kui ta ei suuda veel teisiti vennaga suhelda, talle kingitusi teha, tema koosolemisi nautida. Kui see koorem ära langeb, saab tulla asemel tema enda soov ja algatus. Kui ta kogeb ise piisavalt tunnustust, on ta valmis seda jagama ka teistele.
