Minu tütar (kohe 3a) kadetseb oma mänguasjadega hirmsal kombel. Teistega mitte eriti, aga just oma vennaga (kohe 7k) - ei luba tal midagi võtta, tõstab asju eest ära või siis (heal juhul) annab talle kätte ainult poisi enda titekamaid mänguasju. Kui vend tema asju puutub, siis undab kohe ja hädaldab, võtab käest ära. Vahel suudan ta ära rääkida küll ja lubab enda asjaga mängida, aga täna näiteks olime külas, kus tüdruk ei lubanud poisil sugulase asju ka võtta. Ja pärast rääkis, et talle ei meeldi venna, sest venna tahtis sugulase mänguasju võtta.
Mida peaksin tegema? Tütar on äärmiselt arukas ja saab väga hästi igasugusest jutust aru, aga ei võta kuulda. Räägin pidevalt, et vennaga tuleb ikka jagada, ja kiidan, kui vahel seda teeb. Aga vahel täitsa häirib juba, üldse ei kuula. Kas tuleb lihtsalt "ära kannatada" ja oodata, kuni see aeg möödub, ja seni rahulikult muudkui seletada?
Teie tütar ei jaga oma asju meelsasti vennaga ja võtab neid tema käest ära. veelgi enam, on hakanud korraldama ka kodunt väljapool seda, mida väikevend tohib võtta, mida mitte. Olete hakanud muretsema, kas peaks midagi ette võtma, et kadedusest jagu saada.
Seletustest ja soovitustest pole olnud kasu, vähemalt mitte piisavalt. Usun, et see teema on tuttav paljudele. Nii võib olla selles vanuses lastel üsna keeruline mõista, miks ta peaks oma asju teistega jagama ja see ei pruugi tähendada, et temast kasvab egoist ja kadetseja. Võib koguni arvata, et oma „mina“ kujunemise juures on päris oluline ka teatav annus egoismi. See tähendab, et ta üritab seada piire ja tunnetada kontrolli ja ta üritab tunnetada seda, et temas oleneb midagi. Kui ta seda kogeb ja olukord näib olevat kontrollitav ja tema tahe väljendatud, temaga arvestatud, siis ei pea ta nii väga võitlema ja enda huve kaitsma. Seega võib 3-aastase püüdlusi oma asju kaitsta seletada tema vajadusega tunnetada kontrolli ja pidada loomulikuks. Vägisi temalt asju võtta ja teistele anda, samuti teda karistada, noomida, halvustada selle eest, et ta pole veel valmis asju jagama, võib vaid õli tulle valada ja temas kaost suurendada. Küll aga võib teda innustada avatusele ja jagamisrõõmule, kui väljendate tunnustust ja heameelt. Kui ta aga keeldub, siis on mõistlikum aktsepteerida, sest paradoksaalsel moel töötab see just nii, et tema valmisolek ise otsustada ja anda asju teistele tuleb kiiremini. Näiteks võite väljenduda aktiivse kuulamise kaudu seda, kuidas temast aru saate (see ei tähenda nõustumist ega mittenõustumist, st mingit hinnangut): sa ei taha, et väikevend sinu asja võtab, see pahandab sind, kui näed, et ta võtab midagi, mida sa ei taha; sulle meeldiks, kui saaksid talle ise anda seda, mida tahad jne.
Kindlasti mõjub hästi ka eeskuju, asjade jagamise loomulikuks pidamine, mitte liialt rõhutada, mis on kellegi oma, kuid austada teise soovi oma asjade privaatsusele, kui see näib teisele oluline. Kui rääkinud juba olete, mida peate oluliseks, siis küllap sellest piisab. Ettevaaltik tuleks olla selles, et jutt ei muutks moraalijutluseks või süüdistuseks, ega koguni alandavaks (negatiivsed hinnangud), siis süveneb lapse soov end kaitsta ja võib kujuneda ka nii, et ta teeb seda asjade kaudu. Hea oleks ju see, et laps ei seostaks ennast, oma vajadusi ja oma heaolu asjade kaudu.
Tavamõistes, st nii nagu me täiskasvanutes seda määratleme, ei ole empaatia ja egoism veel 3-aastaselt välja kujunenud. Seda saab arendada peamiselt nii, et last ennast kohelda mõistmise ja toetamise kaudu, temaga asju ise jagades, hoolides sellest, mis talle tähtis on ning võimaldades tal endal oma piire, st oma mina kaitsta, alles siis on ta suuteline hoolima teistest ja ilmutama empaatiat ja jagamisrõõmu.
