Tere.
Kahe poja vahel on koguaeg olnud konfliktid. Paraku sai need lahendatud alguses traditsiooniliselt, vanem on tugevam ja targem, seega jäi alati süüdi. Käisime ka koolitusel, kus õppisime muid võtteid, kahjuks ei suutnud neid alati emotsionaalsetel hetkedel rakendada (ema põhiliselt) ja ka vanavanemad andsid enamasti õiguse sellele, kes rohkem karjus, ehk nooremale. Nüüdseks on poisid 11 ja 13 aastased. Vanem saab emotsionaalselt hästi hakkama, noorem aga mitte. Me pole juba aastaid kummalegi õigust jaganud, oleme neid võrdsetena võtnud ja suunanud ise probleeme lahendama, aga see ei toimi mitte kuidagi. 13 aastane nuttis viimati umbes 5 aastaselt, noorem nutab iga päev korduvalt. Teinekord piisab kergest riivamisest, väikesest kaotusest, vahel isegi otsavaatamisest, et vallandada totaalne hüsteerihoog. Probleeme oli ka koolis, aga nüüdseks suudab ta end seal kontrollida. Aga mitte kodus ja üldse pere keskel. Noorem otsib päris tihti vanemaga konflikte, on pigem ise suurem kiusaja, aga lõpuks alati suur ohver. Me vanematena oleme sellega nii harjunud, et üldiselt ei tee väljagi, kui ta kisendab ja trambib, kuna hoog möödub tavaliselt paari minutiga. Igakord aga mitte, näiteks kui ta ei viitsi hambaid pesta, siis võib lõputult kisada. Isegi kui öelda, et läheks ilma pesemata magama, siis ei lähe, kuna nagu mingi konflikt kohusetunde ja väsimuse vahel ei lase.
Hoogude sagedus ei ole aastaid vähenenud. Muidu saab ta väga hästi hakkama, on head hinded, edukas spordis, palju sõpru. Sõpradega olles ja spordis käitub täiesti erinevalt, kaotustest saab kiiresti üle, teravatele naljadele tema kohta reageerib naerdes. Aga perekeskel on nagu jäänud mingisugune käitumismudel alateadvusesse, mida pidevalt uuesti etendatakse.
Ma usun, et me peaksime kuidagi kindla kava järgi reageerima igale hoole, aga kahjuks ei oska. Näiteks kui ta saab aru, et tal on palju õppida jäänud ja väsimus on kallal. Siis ta pistab kisendama, mõistus läheb loomulikult lukku ja õppimine hakkab venima. Siis ma olen ülirahulikult istunud ta kõrval, rahustanud aktiivse kuulamisega maha, saanud 1 ülesande tehtud, siis ta saab aru, kui palju on veel jäänud, kisendab uuesti paar minutit, rahuneb ise maha, teeme järgmise ülesande, saab jälle aru, et väga palju on veel teha, karjub jälle jne. See on nii traditsiooniks muutnud, mitte kusagilt otsast ei paista olukorda, et saab aru, et palju on teha, ohkab korra ja hakkab tegema. Vahest teeb koolis ise kõik ära, või kohe peale kooli, siis on sellega rahulik, aga see ei ole vist lahendus. Muidugi ei karjuks ta kordagi, kui kõik ärritajad likvideerida, aga see ei ole lahendus. Või on? Üldiselt me teame, mis temas ärrituse esile kutsub, aga kas on siis mõistlik need kõik eemaldada? Näiteks kui nad omavahel sõbralikult maadlevad, siis on 99% juhtudest 20 minutit naeru ja nalja, millele järgneb 5 minutit kisamist. Lauamängu mängides on lõpp alati teada, kui noorem kaotama hakkab.
Tõe huvides pean kirjutama, et ka lapse ema on samasugune, selline passive-agressive ja noorem hoiab nagu rohkem tema poole, vanem võibolla rohkem minu poole.
Nonäed kui ma nüüd selle välja kirjutasin, siis näiteks lauamängu mängides ei olegi kindel, kumb enne nuppe lennutama hakkab, kas ema või noorem laps. Ja hilinenud õppimise puhul on ka vahest nii, et ema lennutab neid õpikuid ja kirjeldab, milline õudne tulevik last ootab, laps kisab ära ja siis rahunevad mõlemad maha ja õpivad rõõmsalt ära. Maadlemise ajal läheb naine juba pingesse, kuna teab, et järgneb suur kisa ja tihti alustab ise nende lahutamist karjudes.
Mina ise olen väga rahulik, hirm homse ees on võõras, iga probleem on väljakutse ja lahendamatuid olukordi pole olemas. Aga olen ka laisk ja enamus probleeme võib ka homme lahendada. Aga selle olukorra lahendamist enam edasi lükata ei saa, liiga kauaks on see lahendamata jäänud.
Küsikski, kas mina saan üksi kuidagi seda käitumismudelit muuta, et laps õpiks oma tunnetega hakkama saama ja meil oleks rahulikum pereelu?
|
