Mõned päevad tagasi toimus intsident kus mu 12-aastane tütar kelgutas õues oma 1a ja 8 k.õega.Läksid kelgumäele kus enne neid oli üks 9-aastane poiss,tekkis suuremate vahel nägelemine sest too poiss viskas kelgult tekid kui tüdrukud mäest üles läksid.Poiss tuli veel enam sõimama ja surus rusika irvitades 1a. ja 8 k. tüdruku nina alla.Mõne hetke pärast tuli suurem tüdruk koos väiksemaga tuppa ja avastasin silma peal väikese vigastuse.Õues polnud kukutud ega muud,vaid oli see rusikas käinud nina all.
Läksin õue ja tahtsin poisiga rääkida,sest emaga ei saa rääkida kuna palus oma lapsed rahule jätta ja seega tahtsin poisiga vestelda.Poiss jooksis eest ära kuni sain ta lõpuks kätte ja hoidsin teda jope hõlmast,et ära ei jookseks.Nüüd on mulle helistatud sots. töötaja poolt,et olen kasutanud poisi suhtes vägivalda(kägistanud ja jalgadega kõhtu peksnud),mida polnud.Võtsin perearstilt tõendi lapse silmavigastusele ja ausalt öeldes olen praegu sõnatu,sest usutakse poissi mitte aga mind.Mida teha,kuhu pöörduda?
Nagu ma aru saan, siis soovite õiglust jalule seada. Või on hoopis asi nn ametlikus selgitamises ja tõest pilti soovib sots.töötaja? Kui asi väga tõsiselt ja ametlikult süüdistusteni läheb, siis peaks asja uurima ja tõde selgitama keegi neutraalne inimene, vastav spetsialist või ametnik, Teiepoolne tegelemine jätaks teistele ju ikkagi võimaluse vastu vaielda. Seda enam, et Teid ju juures ei olnud, kui lastel omavaheline konflikt oli. Loomulik on ka see, et emad püüavad ikka oma lapsi kaitsta ja uskuda.
Kindlasti on oluline, et lapsed edaspidi ei tülitseks ja võiksid koos väljas olla. Konfliktide puhul ei pruugi olla lihtne selgitada, millest asi alguse sai ja süüdlase otsimine või pinged ja kättemaksu soovi alles jätta. Oluline, et kõik osapooled saaksid oma versiooni ära rääkida. Mida võiksite omalt poolt teha, on püüda võimaluse korral saada kontakti loos osalenud poisiga ja veenda teda, et tahate teda ära kuulata ja mõista. Võimalik, et miski teda ärritas, vihastas ning ta peab saama seda välja öelda. Samas on vajalik talle selgitada, et löömine, väiksemate hirmutamine jms. ei ole sobiv käitumine. Loomulikult peavad sellest kinni pidama ka täiskasvanud, st kui ka laps käitub soovimatult, siis tema süüdistamine, hirmutamine, veel enam füüsiline karistamine asja ei paranda. Selle asemel on kohane väljendada, milline mõju on häirival käitumisel (nt valus, solvav, ärritav vms.) Ka Teie saate väljendada oma pettumust, kui olete kuulnud enda kohta valesüüdistusi.
Niisiis parim oleks see, kui jõuaksite koos selgusele ja heade suhete taastamiseni. Sellest, kuidas tülisid lahendate, õpivad ka lapsed palju.