Tere minu probleem seisneb selles ,et minu laps on 1 a ja 3 kuune ja teine laps 3 aastane ,me jagame koos korterit ja nad ei saa omavahel üldse läbi.Väiksem vahetevahel võtab asju ära ,või siis puudutab ja kallistab suuremat ja suurem kohe jonnima eriti jonnib ema juuresolekul .Toon paar näidet lapsele ostetud söögilusikas ja meie võtsime ja sõime hommikul putru ja suurem laps kohe jonnima ,vildikate pakk oli laua peal ,sest suurem joonistas ja väiksem tuli võttis 1 vildika ja suurem hakkas kohe jonnima . Kas tegu on kiusujonniga ,või on laps liiga ära hellitatud või teeb minu laps talle liiga ,või ta ei tahagi kellegiga mängida ,mida sellises olukorras teha ? Niipalju võin öelda et minu laps on hästi seltsiv koguaeg tahab kõigiga mängida ja alati on ilusti mängitud ja teise lapse kohta ütles ema ,et tema laps ka lasteaias tubli ? Vastust ootama jäädes
See on paljudele tuttav teema. Umbes 2-3.aastastele on iseloomulik, et nad väljendavad tõrksust, nad ei ole sama leplikud kui varem, nad väljendavad nõudlikult, mida nad tahavad ja mida ei taha. See käib kõik nende arengu juurde, sest neil tärkab eneseteadvus ja nad tahavad rohkem ümbritsevat kontrollida. See aga ei sobi sageli teistele ja näib keeruline vanematele. Selles vanuses lapsed ei tule veel toime oma tunnetega ega suuda olla ka piisavalt empaatilised. See tähendab, et nad võivad tahta teistega koos mängida, kuid samas võivad muutuda kiuslikuks, nad võivad kord käia ema sabas ja tahta koos midagi teha, kuid võivad ka tõrjuda, kui neid aidatakse. Sama on ka asjade jagamisega, oma järjekorra ootamise jms. nad võivad kord lahkelt anda oma asju kellelgi ja peagi ilmutada pahameelt, kui keegi võtab midagi, mis on tema oma. Niisiis, see kõik, mida kirjeldate käib selle lapse vanuse juurde. Ja ometi võib olla täiskasvanute reageerimine teda nii rahustav kui hoopis teda veelgi trotslikumaks tegev. Siin ei aita noomimine, et ta peab lubama oma asju teisele või tema halvustamine, nt kiusjupunniks nimetamine. Küll aga võib püüda teda mõista ja anda teada, et saate temast aru. Nt sulle ei meeldi kui sinu vildikat võtan (või teie laps võtab). Samas ise püüda talle vahel oma asju lubada. Pigem õpib ta seeläbi jagamist ja hoolimist, kui näeb, et teisedki teevad seda.
Saan aru nii, et teile näib, et lapse emaga jonnib laps rohkem kui muidu. Ka see on üsna tavapärane. Teie võimalused sekkuda teise pere asjadesse on üsna piiratud. Kuid ometi, kui teid miski häirib, siis on teie võimalus seda öelda. Kui teie lapsele tehake liiga, siis tuleb sekkuda. Näiteks öelda, milline lapse käitumine teile ei meeldi. Keerulisem on sekkuda sellesse, et teine laps on liialt ära hellitatud. Kui teil on oma tähelepanekud ja saakite anda heatahtlikke soovitusi, siis loomulikult tehke seda. See võetakse vastu siis, kui see mõjub sõbralikult ja toetavalt, mitte moraalilugemise või etteheitena. Niisiis, kui te näete probleemi, siis rääkige sellest selle lapse emaga, arutlege koos ja leidke viise, kuidas lapsed võiksid hästi läbi saada ja teie ka.
