Olen Teie foorumit lugenud pikalt, saanud häid näpunäiteid, kuid siiski tundub, et asjad ei lähe paremaks.
Meie peres kasvab kolm last: 12 aastane poiss (mehe poolt), 4 aastane ja 2 aastane tüdruk (ühised). Kõiki lapsi kasvatame ühiselt, sinu-minu-meie jagamist ei ole. Kõik on üks.
Abikaasa on iseloomult hästi rahulik ja tasakaalukas mees. Ise olen elavama natuuriga.
Poiss on loomult väga rahulik, ta on olnud väiksest peale hästi iseseisev, rahulik, iseendaga väga hästi toime tulev isiksus.
Meie nelja aastane tüdruk on hoopis teisest puust. Ta on ülimalt emotsioonikas (sünnist saadik), kas kõik on väga hästi või siis väga halvasti, vahepealset olukorda tema jaoks ei eksisteeri. Ta ei püsi praktiliselt üldse paigal, ning viimased pool aastat tundub, et mõnus, rahulik kodune õhkkond, on temale justkui valus taluda. Südame poolest on ta väga hingeline, õrn ja hooliv - kuid viimaseid iseloomujooni näeme väga harva. Samuti ei püsi ta üldse paigal, seoses sellega pean ka mina ise olema pidevas liikumises, sest siis näib, et ta on rahul. Nii kui võtan endale hetke (kasvõi pealelõunane kohvjoomine vms), siis on draama lahti, leitakse täiesti mõistusevastaseid tegevusi. Ta on olnud alati selline laps, kes üksi mängida suuresti ei oska. Õnneks on möödunud see periood, kus ma saan aiast minna tuppa pesu tooma, ilma et ta paaniliselt nutma ei hakkaks. Paanika on tema järgmine tunnus-sõna. Kui ta ei saa, mida soovib, on hetkega lahti paaniline nutt (hakkab üle kere värisema ja nutab oma viimse häälepealal). Näide tänasest: 4. aastane sööb, väiksem on lõpetanud söögi ja läheb tuppa mängima. VÄiksem tuleb kööki suurema mängukaruga. Suurem hakkab paaniliselt nutma-värisema. Seletan talle rahulikult, et mänguasja peab jagama, kohe kui ta lõpetab söögi, saab ta oma karu tagasi jnejne. Samuti seletan, et väiksem soovis ka vaadata seda toredat karu ja et väiksem lubab ju temal ka oma mänguasju vaadata. Ei aita. Absoluutselt ei aita. Ja maha ka ei rahune. Sõnakuulmatus on järgmine tunnus-sõna. Kas palun lapsel kenasti midagi teha, või kõrgendatud hääletoonil - ei aita. Näiteks: "Palun viska kommipaber prügikasti". Minust ei tehta välja, palun veelkord. Palun veelkord. Siis luban hiljem enam kommi mitte anda. EI aita. Võtan lapse käekõrvale, lähme koos kommipaberi juurde, palun veelkord. Lõpuks jõuame ikka sinnamaale, et olen tige, tema saab pahandada ja minul tuju rikutud.
Kas ma räägin või ei räägi, selgitan ei selgita, palun ilusasti või pahandades -miski ei mõju. Samuti ei toimi tema puhul nö "maha rahunemise tool", nurgas seismine, mõne lemmikmänguasja ära panek, sülle võtmine. Ta lihtsalt ignoreerib kõiki minu palveid. Lasteaias on tüdruk imeline laps. Kui rääkisin kevadel oma murest lapsega kasvatajale, pööritas viimane silmi, sest sellist last, nagu kirjeldan kodus olevat, nemad näinud ei ole. Kuulab sõna, allub ideaalselt, täidab käske, paneb ise riidesse, on esimene , kes lõunaunele jääb jnejnejne. Jõuab laps koju, astub üle ukseläve ja kogu trall hakkab pihta: tuju paha, nägu mossis, iga asja peale on nutt ja hala... selliselt päevast-päeva. Üldiselt ütlen, et ta annab aeg-ajalt 3-4 rahulikku päeva (kus ma näen, et lapsel on tõeliselt olemas ka lapse nö puhas sisemine rõõm ja mängulust) ja siis peale seda on 4 nädalat hullumaja.
Väiksem tüdruk on hästi rahulik. Ta oleks justkui oma olemasolus kindel, kahe jalaga maapeal olev. Ta suudab iseendaga hästi toime tulla. Ta leiab endale mängu, ta on hästi südamlik (kallistaja-musitaja tüüpi). Ta allub kenasti korraldustele, on abivalmis (temal ei ole raske võtta kommipaber maast ja see prügikasti viia).
Muidugi on nüüd tekkinud olukord, kus suurem tüdruk väiksema üles keerab. Kui väikemal on on tore mäng käsil, siis suurem kindlasti läheb ja rikub selle mängu ära. Mulle tundub, et suurem kuidagi ei kannata vaikust välja ja seda, et kodus on mõnus olla. Koguaeg peab õhk virvendama ja ärev olema.
Nüüd on tekkimas uus probleem, kus suurem annab oma käitumisega eeskuju väiksemale. St seda, et suurem õpetas väiksemat mitte enam korralikult magama jääma, st nüüd tembutab tema ka (magama jäämine on 1,5-2 h, varasema 20 minuti asemel). Samuti on ta õpetanud väiksema karjuma ja kisama, kui oma tahtmist ei saa.
Ühesõnaga, kogu minu pika jutu mure on see, et meil on kodus kaks väga vahvat ja armast tüdrukut, keda me ei suuda kuidagi endale nö alluma saada. Asju tehakse risti-vastupidi, palveid eiratakse, rahulikku juttu ei kuulata, omavahel mängitud ei saada.
Nad on armsad, ühtegi last meie oma peres ei eelista. Kõik kolm on võrdsed, kõigile kehtivad ühed reeglid.
Aga me (abikaasaga) ei suuda kuidagi oma pere toimima panna. Me ei liigu nagu ühes rütmis. Istume tihti abikaasaga õhtul, pärast väsitavat lastega võitlust päeva, diivanil ja arutleme,et miks küll meil on nii, miks asjad ei suju. Miks lapsed meid ei kuula, miks meie lastel ei ole lihtsat lapselikku rõõmu, miks 98% meie päevadest mööduvad pidevas võitluses ja nutus-halas.
Lapsi soovisime me mõlemad väga, perekonnaks olime valmis, kõik on olnud oodatud lapsed. Nüüd aeg-ajalt mõtleme ,et milleks seda kõike oli vaja.
Nii väsinud, kurnatud ja kurb tunne tuleb hinge. Ma ei soovinud lapsi selleks ,et nendega iga päev pahandada, et nendega pidevalt võidelda, kuulata iga päev hommikust õhtuni jonni. Ma soovin nendega naerda ja olla õnnelik. Aga õnnelik olemine lõppeb peaaegu igal hommikul enne kohvi joomist...sest emb-kumb tüdrukule ei sobi miski, millest algab taaskord kisa.
Minu tasakaalukas ja rahulik abikaasa, on nördinud ja samuti sellest kõigest väsinud.
Kuidas taltsutada kahte lohet - ei tea. Tõstaks käed üles ja kõnniks minema (selline tunne on viimasel ajal tõeliselt tihti).
PS! Mainin igaks juhuks, et tänu vanavanematele saame siiski mehega aeg-ajalt teinetesele kvaliteetaega ja mõlemad me tegeleme hobidega. Kvaliteetaeg on meil täidetud. Kuid puhatud emotsioon võetakse laste poolt ära umbes poole tunniga :S
Tänan teid juba ette ehk oskate anda nõu,
kuidas pereelu tasakaalustada ja kuidas see vanker taas
rööbastele tagasi seada.
Olete proovinud erinevaid toimetuleku viise, püüdnud arvestada suurema tüdruku tundlikumat ja rahutumat loomust, kuid ometi olete üsna nõutu ja koguni õnnetu, sest näib, et teie pingutused ei anna tulemust. Mul on hea meel, et olete saanud meie foorumist kasulikke mõtteid. Küllap on mõni jägrnev soovituslik mõttearendus samuti teile juba tuttav, kuid kordamine ei tee halba.
Teie kirjast jäi kõlama mitu asja. Alustan sellest, et suurem tütar on muutunud just viimase poole aasta jooksul. Kas on sellel mingi seletus, mis aitaks tüdrkuga toimuvat paremini mõista. Mis veel on muutunud viimasel ajal teie peres, elukorralduses, teiste pereliikmetega (nt töölkäimised, perest eemalviibimised, suhted, pinged, stress, sündmused), aga eriti tüdrkuku endaga seoses? Kas võib olla midagi, mis teeb teda rahutuks, trotslikuks? Kas on midagi, mille pärast ta on mures, hirmul, pinges? Mis on neil päevil teisiti, kui suuremal tütrel on kergem hästi käituda? Mis on lasteaias teisiti?
Nüüd sellest, mida kõike olete proovinud. Kui nüüd lihtsustatult üldistada ja lisada veidi teine vaatenurk (võtke seda kui oletust, ehk koguni liialdust, see on selleks, et kutsuda teid üles vaatama asja teist külge), siis võib olla ka nii: teie seletate, mida miks ei tohi (teisisõnu võib see näida moraalilugemisena), panete ta istuma „rahunemistoolile“ või nurka (karistate), selgitate, et asju peab jagama (noomite, millest tüdrku saab teada, et ta on „halb“ või et te pole temaga rahul), lubate talle hiljem enam kommi mitte anda (ähvardate), panete mõne tema lemmikmänguasja ära (jälle karistus), palute tal midagi teha (või on see käskimine, kamandamine?). Usun, et teete seda võimalikult rahulikult ja heasoovlikult, kuid võimendan meelega, sest te olete ju kogenud, et tüdruk protestib ja seniproovitu ei tööta. Inimlikult on mõistetav ja loomulik, et te ei suuda olla lõputult kannatlik ja rahulik, vahel saab mõõt täis ja olete tõeliselt pahane ja ärritunud,seda ka oma kalli lapse peale. See on loomulik. Sel juhul ongi vaja ka lapsele selgelt väljendada oma emotsioone ka verbaalselt. Nt ongi parem öelda, et te ei salli kommipabereid maas, või olete pahane, kui näete teda meelega neid maha loopimas, peate lubamatuks kellelegi liiga tegemist vms. Samuti on loomulik öelda, et vajate aega omaette olemiseks või seda et olete väsinud ja ei jaksa mõnd asja kaasa teha (oma rahulolematuse, häirituse, erinevate tunnete, ka heameele, ootuste väljendamiseks on parim viis mina-keel). Seega tähtis on selgelt sõnatada, kuidas teie jaoks asjalood on.
Veel viisidest, mida kirjeldate. Olete ka tütre rahustamieks ka sülle võtnud. Selle kohta tahaksin vaid lisada, et seda vajab ta kindlasti. Kuid mitte vaid siis, kui miski on pahasti, kui on vaja teda maha rahustada, vaid ka niisama, et ta seostaks sülesolemist positiivsete emotsioonidega ja heaolutundega. Kui seda seost on vähe, võib sülesolemine ja üldse füüsiline lähedus omandada ühekülgse tähenduse ja lõpuks koguni mitte toimida usalduse, rahulolu, turvalise kiindumusena. Siit siis kindlasti üks soovitus teie loost – jälgige, et suurem tüdrku saaks füüsilist lähedust, hellust teilt ja isalt piisavalt ja mitte ainult rahustamiseks või nö preemiaks, vaid niisama, lihtsalt seetõttu ei te armastate teda ja ta saaks seda kogeda erineval viisil. Mitte vaid "ära teenides".
Selles võib olla isegi kogu tüdruku käitumise tuum. Ta saab päevast päeva ja järjest enam (sest olete ju kurnatud, pinges, pahane) ja erineval moel infot, et te pole temaga rahul, ta ei ole nagu tema noorem õde, ta peaks olema suurem, targem, paremini käituma, oma asju jagama, rahulikum, sõbralikum olema, omaette oskama mängida, voodis kiiremini uinuma, ei tohi teid segada jne jne. On palju asju, millega ta lihtsalt ei tule toime. Kui nüüd selle juurde käib kasvõi varjatult võrdlus, et tema noorema õega ollakse rohkem rahul, siis on ilmselt arusaadav, miks ta mõnikord provotseerib tüli õega.
Kui nüüd veel toimetuleku viiside juurde tulla, siis lisaks mina-keelele, on kindlasti abi ka aktiivsest kuulamisest. Seda eriti siis, kui näete tüdrkut olevat trotslik, pahur, mittekuuletuv, kiuslik jne. Lihtsalt peegeldage seda, kuidas te tema sees toimuvast ja eriti emotsionaalsest mõjust aru saate. Nt: sind pahandab, et su õde võttis sinu mängukaru. Sa oled õnnetu kui ei saa .... vms. olenevalt olukorrast. Lihtsalt kirjelage mida näete ja sõnastage oletus, mida tüdruk tunneb või vajab. Kui ta ise midagi väljendab, sõnastage ümber. See kõik on rahustav (karistamine, ähvardamine jms ei aita, see ju ärritab javõimendab trotsi). Ta vajab muutuseks eelkõige kogemust, et teda mõistetakse, temast püütakse aru saada ja ta saab väljendada end ilma uut pahandust korraldamata. Üldiselt on ju nii, et lapse sõnakuulmatuse, „halva“ käitumise, „jonni“ jms taga on halb enesetunne. Kui laps tunneb, et ta tunnustatud, mõistetud, saab piisavalt positiivset tähelepanu ja emotsioone, kui ta ei pea muretsema, enda eest võitlema, tundma ärevust, kriitikat jms, mis kahjustab tema enessetunnet, siis taanduvad ka soovimatud ilmingud. Kõik mis leiab teie heakskiitu ja tunnustust hakkab ka korduma. Seega märgake kõike, mis on suurema tütre õnnestumised ja väljendage lihtsalt ka seda, et ta on teile tähtis ja kallis, seda vajab ta eelkõige.
