Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lastevahelised tülid :: maailma peale vihane laps

murelik
Külaline
Postitatud 09.05.2012 kell 15:01
Tere.
Mina ja mu elukaaslane oleme küll vähe aega koos olnud, kuid ühise elu jooksma saanud vägagi ilusti. Minul on eelnevast kooselust 4 aastane tütar ja mehel 5 aastane poeg. Selle minule tohutult hinge pugenud poisi pärast siia kirjutangi.
Alguses oli kõik ilus. Minu ja poisi vahel tekkis koheselt hea klapp ja ta võttis mu väga omaks. Muutusime lähedasteks. Sellepeale muutus aga armukadedaks minu oma laps, kellele oli siiani olnud normaalne, et olen ainult tema päralt. Laste vahel tekkis kerge hõõrdumine, kuid see on ju normaalne. Peagi kolisime elukaaslasega kokku ja minu korteri ühe tühja toa sai poiss endale. Nii ei olnud ka suurt probleemi sellega, et ta peab hakkama nüüd hoopis teises kohas elama, kui ta isaga on. Nimelt on elukaaslasel ja tema eksil kokkulepe, et kaks nädalat on poiss ema juures ja kaks nädalat isa juures. Kõik sujus hästi, poiss hakkas kohati mind isegi emmeks kutsuma, õhtuti kui telekat vaatasin puges ta mulle sülle ja võis seal tundide kaupa olla. elukaaslane viskas isegi nalja, et ta ei käi mitte issi juures vaid ta tahab sinu juurde tulla. Kuid siis juhtus, et elukaaslane pidi minema kaheks kuuks kodust eemale tööle. Kuna minu tööajad ei sobi, et jõuaksin lasteaeda, ei saanud kahenädalane tsükkel jätkuda. Mõned nädalavahetused, kui mees on kodus käinud, on ka poiss meil olnud ja probleeme pole esinenud, kuid viimane nädalavahetus oli põrgu lahti. Läksin päev enne lapsele tema ema juurde järgi(elukaaslane ja too naine olid selle eelnevalt kookuleppinud) ja poiss teatas, et ta ei taha meie juurde tulla! Küsisin , et miks? Vastus oli meile suhteliselt tuttav. Minu tütar ahvib teda ja kohuaeg teeb tema järgi. Ma tõmbusin tagasi, et kui laps ei taha tulla siis ei saa sundida, kuid poisi ema oli oma plaanid juba ära teinud ja saatis lapse minuga ikkagi kaasa. Poiss oli närviline, käed rusikas ja pidevalt nutu äärel argumenteeris vastu ja kui üritasid midagi õpetada sai vihaseks ja räuskas , et valetan talle. Samas kui nad mu tütrega mängisid oli kõik korras, tavaliselt kaklevad nad palju rohkem. Kui tema isa koju jõudis siis hakkas kohe jutt , et tema tahab vanaema juurde minna. Läksimegi külla ja kui kojutulemise aeg käes hakkas pihta tõsine kisma, tema tahab sinna jääda ja kõik... tema ei taha meiega olla kui minu tütar ka on. Küsimise peale miks, ikka ahvimise jutt. Seletasime , et ta on ju sinust noorem ta tahaks ka selline \"suur\" olla nagu sinagi, kuid miski ei aidanud. Kuna vanaema pidi minema järgmisel päeval tööle ei saanud me teda sinna jätta. küsisime, et soovib ta emme juurde minna ja vastus tuli meile üllatuslikult jah. Tavaliselt emme juurde jutt ajas teda nutma ja ta ei soovinud sinna minna. Kõige rohkem teeb mulle muret aga see, et poiss peaks lasteaias käima kuid sinna jõuab ta ema juurest harva. Ta hakkab paari aasta pärast koolis käima, mis siis küll saama hakkab veel? Poisi ema kohta ma midagi halba rääkida ei taha. ei tea seda inimest ja tema mõtte maailma, kuid käitumine minule kui praktiliselt võõrale inimesele on imelik. Laps on pidevalt kuskil ära, tema töö tõttu sest kui on temal hommikune vahetus siis ei saa ta teda lasteaeda viia ja kui on õhtune vahetus ei saa ta teda tuua. Oleme teinud ettepaneku, et poiss võiks olla meil ja kui naisel vabad päevad on saab ta ta oma juurde võtta...me ju elame ikkagi ühes linnas ja mitte just kõige suuremas. oleme mõelnud pöörduda psühaatri juurde, kui poisi ema arvab , et see pole vajalik, poisid olevatki sihukesed. Peksavad, kisavad, riidlevad jne. Mina aga sooviksin teada, kuidas ma seda last aidata saaksin kui ta jälle meile tuleb. saan aru, et pidev edasi tagasi saalimine ühest kohast teise ei saagi talle hästi mõjuda. Lastel on ju vaja kindlust ja tunnet, et neid armastatakse. Ta on meile alati oodatud kuid viimane kord teatavaks tehtud radikaalne seisukoht, et minu tütre pärast ta ei soovi meie juurde enam tulla viis mind rööpast välja. Küsisin , et kui tüdrukut poleks, kas siis tahaks meiega olla. Vastuseks aga tuli vihaselt , et kui pole siis ta kohe tuleb niikuinii, ta oleks vähe aega ära. Kuidas saaks olukorda parandada? või on see ajutine nähe?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 11.05.2012 kell 16:12
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (3)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!