Tere
Oleme olnud abielus 14aastat.Meil on 12 aastane(suvel saab 13) poeg ja 1a 10k poeg.
Kui ma rasedaks jäin oli,tol ajal 10 aastane, vanem poeg uue pereliikme vastu.Kuna mees viibib tihti komandeeringus ja olime pojaga palju omapäi, siis ta ütleski,et talle see elu meeldib ja ta ei taha kedagi, kes koguaeg nutab ja kogu mu aja ära võtab ja siis temaga ei tegelegi keegi. Proovisin siis leida positiivseid asju - et ma olen kodus,kui ta koolist tuleb, et saame alati paluda vanaema-vanaisa abi beebi hoidmisel ning teha koos asju, mida talle meeldib teha. Vaimustusse ta ei sattunud,kuid vaikselt leppis teemaga. Ütles veel, et kui tulema peab,siis tulgu vähemalt poiss...Kui väikevend sündis,siis hoidis temast eemale.See oli ka arusaadav - on ju need pisikesed nii abitud. Hiljem ta on ise öelnud,et ta lihtsalt kartis ja ta ei teadnud mis teda ees ootab ning tegelikult ei ole hullu midagi. Nüüdseks on vennast saanud väga oluline inimene suure venna jaoks.Ta hoiab teda, õpetab, mängib, jookseb, mürab vahel ka kiusab ja riidleb. Ühesõnaga kõik laabus. Olen ka küsinud,et kas ta tunneb end kuidagi tõrjutuna. Ta ütleb, et ei. Isa käib temaga tihti kinos, minagi olen saanud oma aega temaga kenasti jagada.
Nüüd tuli välja, et olen jälle lapseootel. Rasedus on ootamatu (arstide poolt oli pandud diagnoosiks viljatus) ning suur shokk mulle endale. Rääkisime vanema pojaga, et mõtle kui tore, kui oleks me peres veel üks tita. See kõige viimane pesamuna.(konkreetselt rasedust ma talle ei öelnud vaid spekuleerisin teemal..). Minu väga suureks üllatuseks oli ta kategooriliselt selle vas-tu. Ta ütles, et 3 last on selgelt liiga palju. Liiga palju kisa, liiga palju jama ja minul ei oleks enam üldse millekski muuks aega kui ainult tittedega mässamiseks.Et tema kindlasti ei tahaks ja talle see kindlasti ei meeldiks. Ma üllatusin, sest mulle tundus, et ta on saanud üle sellest hirmust uudsuse ees. Majanduslikult oleme me ka väga heal järjel ning millestki ei ole ta pidanud siiani puudust tundma ega peaks ka tulevikus.
Minu küsimus ongi, et kuidas ma peaksin oma teismelisele lähenema, et ta oma õrnas eas sellest nüüd vihast barjääri ehitama ei hakkaks?või pettumusest. Ütlesin talle ka, et tema vastasseis tuleb mulle üllatusena, et kas on midagi mis mul meie pere suhtes kahesilmavahele on jäänud, et kas ta ikkagi tunneb, et ta ei saa piisavalt tähelepanud. Ta ütles, et ei, temaga on kõik korras.Lihtsalt 3 last ei ole normaalne.
Teismeiga on kahtlamata keeruline ja ettearvamatu. Nende ülesanne ongi iseennast leida, eristuda teistest ja seejuures ka samastuda kellegagi, maailmaga vastanduda, protestida ja selleks on kõige turvalisem teha seda oma vanematega. Veel peavad nad saama tunda, et neid aktsepteeritkase just sellisena nagu nad on, just nende eripärasid, erimeelsusi jne. Loomulikult ei ole temale see preagu „sobiv“, et perre ilmu keegi, kelle ümber maailma jälle keerleb. Aga tema? Küllap tuleb valmis olla tema protestiks, kodunt eemale hoidmiseks, endale tähelepanu taotlemisteks. Kõik see on loomulik ja talle vajalik. Teie ülesanne on teda mitte selle eest hukka mõista, seejuures aga siiski piire seada ja pere huve kaitsta. Tõenäoline on ka see, et teismeline leiab mõne muu väljundi eneseteostuseks, kodused asjad jäävad tahaplaanile ja sõbrad, hobid, huvid muutuvad esmaähtsad. Ka sel perioodil on siiski tähtis see, kuidas vanemad oma teismelist last kohtlevad ja selles peaks olema ka sel keerulisel ajal piisavalt tunnustav ja hooliv. Isegi kui ta seda ei näi väärtustavat, on talle tähtis, mis temast tema vanemad arvavad. Pakkuge talle kindlasti perega seotud tegevusi, eriti isa ja poja vahelisi asju ja suhtuge mõistvalt, kui ta seab näiteks sõbrad esikohale.
Nüüd veel sellest, kuidas toimida pojale uudise teatamisel. Olite üllatunud tema reaktsioonist kui temaga kolmanda lapse teemal rääkisite. Praegu olete sellega sattunud justkui lõksu. Saite teada tema vastuseisu ja nüüd peagi tuleb talle teatada rasedusest. Kui nüüd eelneb jutuajamine jättis poisile mulje, et tal on ka sõnaõigus, siis nüüd saab ta signaali, et see ei tähenda teile midagi. Milline pettumus talle! Õigupoolest ei ole see hea mõte, suurematelt lastelt justkui luba küsida või neid otsustamisse kaasata. Teie küll otseselt nii ei teinudki, kui pojale võib see nii paista. See, mis puutuab mehe-naise vahelisi asju ja üldse otsuseid, mida teevad täiskasvanud, on küll tore lastega jagada, kuid nad peaksid tunnetama, et see on ikka vaid suurte inimesti otsus. Nüüd siis ei jäägi muud üle, kui anda pojale selgelt teada, et olete isaga nii otsustanud, et perre sünnib veel üks laps. Tehke seda koos mehega, see annab kaalu ja väljendab ühtsust. Jutt peaks kõlama kui teade või otsus, mitte väljavabandav pikk põhjendus, miks nüüd nii juhtus. See ei ole asi, mida teised saavad kaasa rääkida, vaid teie mehega. Olge valmis tema vastuseisuks ja suhtuge sellesse mõistvalt ja rahulikult. Ta peab saama oma pettumust väljendada nii, et ta selle eest noomida ei saa. Lihtsalt kuulake ja aktsepteerige tema tundeid, ka neid, mis teile sobimatuna näivad (vahel võivad teismelised näida egoistlikud, hoolimatud, äärmuslikud jne.) Väljendage mõistmist ja vastake küsimusele, kui need tekivad. Näiteks, mis moodi pereelu sellest muutub ja kuidas see suuremat poega puudutab. Mida kindlamana te oma otsust väljendate seda parem, mida aktspteerivam ja rahulikum te olete poja protesti kuulates, seda kiiremini ta lepib ja seda turvalisem näib ka pereelu ja seda kindlamana tunneb ta ka ennast. Soovin perele kiiret kohanemist muutusega ja rõõmu!
