norimisest teineteise kallal,arusaamatusest,on osa lapsi kellel meeldib kohe norida ja vägivalda kasutada.kas ka teie last noritakse?kas ta ise norib?miks noritakse?
Olen aru saanud, et vägivalda kasutavad lapsed, kes tahavad võimu tunda. Alati pole need lapsed madala enesehinnanguga või koduse vägivalla käes kannatavad, kes narrivad selleks, et ennast kaitsta, vaid pigem normaalse enesehinnaguga. Võimu tunne on meeldiv täiskasvanule ja otse loomulikult ka lapsele. Võimupiire jagatakse vanematega ja veel rohkem teiste lastega. Lastekollektiivid võivad olla väga julmad. Lapsed peavad ennast kehtestama ja enda koha eest võitlema. Nõustun Sirtsu arvamusega, et "paks" ja "prillipapa" on leebed võrreldes nende sõnadega, mida lapsed praegusel ajal kasutavad. Tegu on väga roppude sõnadega ja sageli on need seotud intiimsete teemadega, mis täiskasvanuid kohe eriti ehmatab ja piinlikust valmistab. Selge on see, et lapsed nende sõnade tähendusi veel täiesti ei adu. Küll aga näevad ja kuulevad nad neid sõnu meediast ja teistelt lastelt, samuti tasub vanematel üle vaadata oma sõnavara ja käitumine! Autos teiste autojuhtide sõimamine, teiste inimeste arvustamine, vihahoos öeldud roppused... Vägivaldne käitumine tuleb meie enda ümbritsevast elust. Ülbe olla on isegi lahe, lüüa on OK, teist alandada või tüssata on tavaline. Nii pole ka ime, et laste ellu julmus tuleb. Nemad on ju eriti tundlikud ühiskonnas toimuva suhtes. Ehk siis teisisõnu - kool ja lasteaed on ühiskonnas toimuva selge peegelpilt (pilt meist endist).
Mida aga teha? Ühiskonda ju kohe ei muuda. Vägivald taandub lastekollektiivis siis, kui täiskasvanud sekkuvad, kui vägivallast on teadlikud ja sellele reageerivad selgelt nii õpetajad, kasvatajad kui ka kõik teised täiskasvanud. Lastele tuleb rääkida, et vägivald on lubamatu. Teise löömine ja kiusamine on sama lubamatu kui näiteks kellegi taskust raha näppamine. Rääkida tuleb mitte kamandavalt või moraaltsevalt, (sest see tekitab vastupanu) vaid selgelt ja rahulikult oma seisukohti väljendades. Kui kuskil märgatakse vägivaldset käitumist (narrimine, nokkimine, mõnitamine, löömine jm), tuleb sellele kohe reageerida. Öelda, et asja on märgatud ja rääkida asjaosalistega.
Vahel lapsed (eriti pisemad) ei pruugi teadagi, mis vägivald täpselt on. Sellest tasub samuti rääkida, et isegi teisele mingi rumala nime andmine on vägivaldne käitumine.
Appi tuleb ka aktiivne kuulamine. Lapsel tuleb aidata ennast avada ja murest rääkida. Narritaval lapsel on sageli raske seda tunnistada, sest ta ei taha nõrk näida. Aktiivne kuulamine paneb lapse tundma, et teda aktsepteeritakse sellisena nagu ta on ja lõpuks ta mõistab, et rääkimine ei ole nõrkuse vaid tugevuse märk.
Tasub uurida narritava lapse enda käitumist. Enamasti ei hakata narrima tühjalt kohalt, vaid narritav ise kutsub seda kuidagi esile. Näiteks ärritub kiiresti, vihastub, hakkab nutma, ütleb vastu, tõmbub kössi. Narrija tunneb sellest ainult suuremat võimu ja rahulolu. Sellisel juhul peame aitama lapsel oma käitumist muuta ja talle pidevalt tema käitumist tagasi peegeldada.
Tähelepanuta ei maksa jätta narrijat ennastki. Tema puhul võib samuti aktiivne kuulamine imet teha.
